Avenue Patrice Lumumba ehk Aafrika modernistlikud varemed

Lehitsedes üht viimastest Portfolio ajakirjadest sattusin peale sellisele tüübile nagu Guy Tillim. Tegemist on LAV-ist pärit fotograafiga, kes hakkas pildistama apartheidi ajal 80-ndate keskpaiku. Ta kuulus AfraPixi-nimelisse rühmitusse, mille üheks eestvedajaks oli teine kuulus lõuna-aafriklane David Goldblatt. Tillim on siiski tunnistanud, et erinevalt Goldblattist, kellel olid pigem filosoofilist-laadi motiivid, innustas teda kaamerat haarama eelkõige lääne meedia suur huvi apartheidi sündmuste vastu. Tööd oli palju ja töö oli huvitav. Niimoodi sai Tillim tuntuks fotoajakirjanikuna. Aafrikas ringi reisimine laiendas ta silmaringi ning üks kurioosumeid, mis teda huvitama hakkas on Aafrika modernistlik arhitektuur ning mis sellest alles on jäänud.

Aafrikas on üllatavalt palju modernismi, tegelikult nimetatakse seda international style'i aafrika versiooniks. Umbes samal ajal kui suured rahvusvahelised korporatsioonid võtsid omaks internatsionaalse stiili, hakkasid aafrika riigid riburada iseseisvuma. Arvatakse, et uutel riikidel oli vaja visuaalset keelt, mis väljendaks nende tulevikku suunatud ideaale. Seepärast hakati uute ehitiste puhul kasutama neutraalset, ent uuenduslikku internatsionaalse stiili. Identiteedi loomine toimus enam-vähem samadel põhimõtetel, mida järgisid ka ambitsioonikamad rahvusvahelised firmad.

Teine vaatenurk on aga selline: emamaad (ntks Prantsusmaa, Saksamaa, Inglismaa, Portugal jne) üritasid oma Aafrika kolooniatest iga hinna eest kinni hoida. Selleks "kingiti" aafriklastele igasuguseid modernistlikke hooneid, monumente vms. Tõsiasi on, et enamus tolle aja arhitekte, kes Aafrikas tegutsesid, olid kas otseselt või kaudselt pärit Euroopa suurriikidest (ntks Ernst May) või nende järeltulijad.

Mis on sellest modernistlikust koest saanud? Mõnedes piirkondades (ntks Põhja-Aafrikas) on valged kastmajad kohanenud paremini, eelkõige klimaatilistel põhjustel. Teistes piirkondades jälle seisab modernistlik arhitektuur varemetes. Ning sõltuvalt olukorrast on need varemed asustatud või mitte. Kõikidel juhtudel on tegemist väga sürri vaatepildiga.

Tillimil on kaks tuntumat seeriat, mis üritavad seda tühja ent ilusat ruumi edasi anda. Avenue Patrice Lumumba nimetus tuleneb 60-ndate vabadusliikumise eestvedajast, kelle auks on erinevates Aafrika riikides nimetatud modernistlikke tänavaid, monumente jne.

(Lahe töökoha esteetika.)

Teine lahe seeria Jo'burg, mis tegeleb samanimelise linna skvatitud hoonetega, räägib loo sellest, kuidas apartheidi-järgse rehabilitatsiooni käigus põgeneb valge elanikkond seintega eraldatud suburbiasse ning modernistlik pärand, mis neist maha jääb hõivatakse mustade poolt.

Harvard Project on the City: Lagos, Nigeria

Lagos, maailma üks suuremaid ja kiiremini kasvavaid metropole. Nigeeria pealinn, filter, mis kogu lähipiirkonna majanduse piltlikult öeldes endast läbi imeb. Siin töödeldakse naftat, puitu, kautšukit, samas parandatakse ning kohandatakse taaskasutuseks muudest riikidest sissetoodud elektroonikat ning autosid. Põhimõtteliselt võib öelda, et tegemist on recycle-linnaga, mis vaatamata oma (lääne mõistes) ülimalt segasele ruumistruktuurile, suudab kuidagimoodi piisavalt efektiivselt ja seeläbi ehk ka jätkusuutlikult toimida. Kord näilises segaduses oligi ilmselt see, mis Harvardi tüüpe (eesotsas Remmentiga) sellist ohtlikku "turismireisi" ettevõtma motiveeris. Järgnevad pildid ja info põhinevadki valdavalt nende endi tähelepanekutel.

Linnakude on märgatavalt kasvanud eelkõige viimase poolsajandi jooksul, mil Lagose populatsioon hakkas järsult tõusma. Linna ümbritseb kahest küljest laguun ning seetõttu pole hoonestuse ja infrastruktuuri paigutus rannikuäärne, vaid järgib pigem väljakujunenud kaubateede suundi (mis on seotud eelkõige riigi ruraalse põhjaosaga). Planeeritud alasid on vähe, kõige olulisem ehk rikaste territoorium Lagose-nimelisel saarel, mida eraldavad kõigist külgedest suured kiirteed ning kõrged seinad.

Põhimõtteliselt võib öelda, et Lagose slummilikku süsteemitust kooshoidvaks struktuuriks on hoonete kohale tõstetud maanteed. Linnaehitajad ei ole vaevunud sasipundart lahti harutama, lihtsam on tõsta transport kõrgemale, et siis seda aeg-ajalt alumise maailmaga ühendada.

Aga alumine maailm ei saabu järsku. Üleminekualade kasutamine kõikvõimalike ladustamis- ning ümbertöötlemiskohtadena tekitab maanteedel ummikuid. Harvardi tüübid nimetavad Lagost ka bottlenecked city'ks ehk pudelikaela linnaks.

Siin näiteks parandatakse mõlkis konteinereid, et need siis tagasi ringlusesse saata.

eine väga levinud maantee mahasõidualade kasutamisvõimalus on kõikvõimalike autode ja busside parandus ja ladustamine. Masinad võetakse lahti ja pannakse kokku peaaegu, et käigu pealt.

Sujuvad üleminekud ongi Lagose eripära. Kuivõrd elamispinda on vähe, siis laieneb hoonete struktuur laguuni. Linn voolab veekogu peale. Samas on Lagoses kohti, kus laguuni rannikut kasutatakse kõikvõimalike materjalide "sisseimemiseks". Näiteks Nigeeria metsadest pärit palgid, mis parvedena otse saeveskitesse hulbivad.

Lisaks maanteede süsteemile on (all)linna olulisteks ühendajateks suured turud Oshodi ja Alaba. Esimene hõlmab enda alla suuri avalikke territooriume ning laieneb isegi raudteele. Pargid ja rekreatsioon on selles linnas pigem erandiks ning asendatud turgudega, kuivõrd iga minut ja seega ka iga sent on kaalul. Alaba on liskas Oshodile ühenduses ka muu maailmaga. Sinna tuuakse kasutatud elekroonikat Jaapanist, Singapurist, Hiinast jne. Kõikides nendes riikides on hulgaliselt Alabast pärit skaute, kes tagavad pideva kaupade juurdeveo Lagosesse.

Ja muidugi on Lagose majandus suures osas illegaalne. Politsei käib moe pärast vahel putkasid rüüstamas. Aga struktuuri tekkinud augud täidetakse peagi uuesti. Lagose ülesehitus ja kontekst võimaldab linnakoel ennast lõputu arv kordi regenereerida.

Harvardi projekti on tõlgendatud kui lahendust lääne riikide metropolide üha suurenevale inimeste juurdevoolule ning tiheduse kasvamisele (ja elamistingimuste halvenemisele).

Pigem on Lagos lihtsalt hea näide huvitavast isetoimivast struktuurist, aga kuivõrd ühiskondade nõudmiste erinevused on väga suured, siis saaks näiteks New Yorgi puhul kasutada vaid mõningaid tähelepanekuid ning sedagi pigem üldistades.

Eeuw van de stad

Pooljuhuslikult sattusin kord ühele toredale netileheküljele, mis osutus hollandi linnateemaliste filmide arhiiviks. Kui vaid mõistaks seda keelt, siis jääkski vahtima. Võttepaikade kaart on päris muljetavaldav. Mõned filmid on siiski õnneks ka inglisekeelsed.

Eeuw van de stad

La maison tropicale, London, Pariis, New York

Aasta oli 1951, kui kolm valmisdetailidest kokkupandavat maja Aafrika poole teele saadeti, sihtpunktideks Niger (1) ning Kongo pealinn Brazzaville (2). Tegemist oli prantsuse disaineri Jean Prouvé nägemusega troopilisse kliimasse sobivast odavast nn prefab moodulmajast. Ta nimetas selle la maison tropicale'iks. Maja oli suunatud siiski pigem keskklassile, olgugi et seda presenteeriti kui uue elukvaliteedi loojat väga väikse hinnaga.

Maison tropicale'ile eelnes aastatepikkune arendustöö, kus Prouvé katsetas ka keerulisemaid põhiplaane ning erinevaid varjestusmeetodeid. Järgnevad pildid pärinevad Pompidou keskuse kataloogist, kus kogu tööprotsess on originaalsketšide ja jooniste abil ära näidatud.
Prouvé oli selline pigem tehnoesteetika mees, ta üritas kasutada standardseid ehituselemente, viljeledes samas pedantselt modernistlikku vormikeelt. Maison tropicale'i puhul tundubki kõige põnevam elegantne (või siis elegantselt esitatud) konstruktiivne ülesehitus.

Esialgu oli plaanis Prouvé disainitud mooduleid kokku panna ca 10 000 tükki. See kingitus oli Prantsusmaa üks paljudest katsetest oma iseseisvuvates kolooniates mingigi võim säilitada. Aga nagu eelpool mainitud, siis õnnestus "annetada" vaid kolm isendit ja needki on nüüdseks tagasi toodud. Hiljuti eksponeeriti ühte Londonis ja seejärel New Yorgis. Aafrikas on alles vaid majade vundamendid.

Avastasin, et mingi aafrika päritolu portugallanna, nimeks angela ferreira, tegi maison tropicale'ist isegi kunstiprojekti: pakkis mõned prouve detailid kokku ja teatas, et installatsioon tegeleb maja põneva looga ning tekitab seeläbi enda ümber uut narratiivi, suhteid ja suhtlust... bla bla bla. aga võib-olla tekitabki.

Sina punapea, saad keretäie peksa! vol 2

Punapead on oma keretäied kätte saanud ja me võime jätkata. Teemaks struktuurid, faktuurid, geomeetria ja seda kõike otse taevast alla vaadates. Allikaks Harvard Design Magazine nr 31.

Foto Kaiseri-nimelisest alumiiniumi töötlemise tehasest Louisianas. Pildistamise hetkel oli tehas juba lammutamisel.
Pilt plastikute (polüetüleen ntks) tootmise protsessist, jällegi Louisianas. Üks USA keskkonnavaenulikumaid territooriume saasteainete eraldamise seisukohalt.
Ülal: Kari suplemas pisikeses tiigis. Lähedal paikneb väetiste tootmisest tekkivate ohtlike jäätmete hoidla. Toiduahel lõpeb inimesega.

All: Fosfaadi töötlemisel vabanevate jääkainete hoiustamine vees. Florida.
Ülal: Suhkrutööstuse jäätmed Louisianas. Ohtlikud ained pihustatakse õhku, et ladustamiseks jääks vähem massi.

All: Väävlihunnik Texases.
Foto Texasest, kus naftatööstusega seotud keemiatehas kõrvaldab oma jääkaineid pihustades need otse õhku.
Endise kaevanduse söemäed kaetakse mingisuguse sinise pulbriga (hydroseeding), mis paneb rohu taas kasvama.
Alumiiniumi tootmisest pärit jääkained kuivatatakse vasekarva pulbriks ning oodatakse kuni tuul kõik minema kannab.
Halvad asjad võivad vahel nii ilusad olla. Eks.