OUAGADOUGOU

Avenue Patrice Lumumba ehk Aafrika modernistlikud varemed

2010-12-26T14:18:00.010+02:00

Lehitsedes üht viimastest Portfolio ajakirjadest sattusin peale sellisele tüübile nagu Guy Tillim. Tegemist on LAV-ist pärit fotograafiga, kes hakkas pildistama apartheidi ajal 80-ndate keskpaiku. Ta kuulus AfraPixi-nimelisse rühmitusse, mille üheks eestvedajaks oli teine kuulus lõuna-aafriklane David Goldblatt. Tillim on siiski tunnistanud, et erinevalt Goldblattist, kellel olid pigem filosoofilist-laadi motiivid, innustas teda kaamerat haarama eelkõige lääne meedia suur huvi apartheidi sündmuste vastu. Tööd oli palju ja töö oli huvitav. Niimoodi sai Tillim tuntuks fotoajakirjanikuna. Aafrikas ringi reisimine laiendas ta silmaringi ning üks kurioosumeid, mis teda huvitama hakkas on Aafrika modernistlik arhitektuur ning mis sellest alles on jäänud.

Aafrikas on üllatavalt palju modernismi, tegelikult nimetatakse seda international style'i aafrika versiooniks. Umbes samal ajal kui suured rahvusvahelised korporatsioonid võtsid omaks internatsionaalse stiili, hakkasid aafrika riigid riburada iseseisvuma. Arvatakse, et uutel riikidel oli vaja visuaalset keelt, mis väljendaks nende tulevikku suunatud ideaale. Seepärast hakati uute ehitiste puhul kasutama neutraalset, ent uuenduslikku internatsionaalse stiili. Identiteedi loomine toimus enam-vähem samadel põhimõtetel, mida järgisid ka ambitsioonikamad rahvusvahelised firmad.

Teine vaatenurk on aga selline: emamaad (ntks Prantsusmaa, Saksamaa, Inglismaa, Portugal jne) üritasid oma Aafrika kolooniatest iga hinna eest kinni hoida. Selleks "kingiti" aafriklastele igasuguseid modernistlikke hooneid, monumente vms. Tõsiasi on, et enamus tolle aja arhitekte, kes Aafrikas tegutsesid, olid kas otseselt või kaudselt pärit Euroopa suurriikidest (ntks Ernst May) või nende järeltulijad.

Mis on sellest modernistlikust koest saanud? Mõnedes piirkondades (ntks Põhja-Aafrikas) on valged kastmajad kohanenud paremini, eelkõige klimaatilistel põhjustel. Teistes piirkondades jälle seisab modernistlik arhitektuur varemetes. Ning sõltuvalt olukorrast on need varemed asustatud või mitte. Kõikidel juhtudel on tegemist väga sürri vaatepildiga.

Tillimil on kaks tuntumat seeriat, mis üritavad seda tühja ent ilusat ruumi edasi anda. Avenue Patrice Lumumba nimetus tuleneb 60-ndate vabadusliikumise eestvedajast, kelle auks on erinevates Aafrika riikides nimetatud modernistlikke tänavaid, monumente jne.

(Lahe töökoha esteetika.)

Teine lahe seeria Jo'burg, mis tegeleb samanimelise linna skvatitud hoonetega, räägib loo sellest, kuidas apartheidi-järgse rehabilitatsiooni käigus põgeneb valge elanikkond seintega eraldatud suburbiasse ning modernistlik pärand, mis neist maha jääb hõivatakse mustade poolt.

Harvard Project on the City: Lagos, Nigeria

2010-12-25T18:15:00.018+02:00

Lagos, maailma üks suuremaid ja kiiremini kasvavaid metropole. Nigeeria pealinn, filter, mis kogu lähipiirkonna majanduse piltlikult öeldes endast läbi imeb. Siin töödeldakse naftat, puitu, kautšukit, samas parandatakse ning kohandatakse taaskasutuseks muudest riikidest sissetoodud elektroonikat ning autosid. Põhimõtteliselt võib öelda, et tegemist on recycle-linnaga, mis vaatamata oma (lääne mõistes) ülimalt segasele ruumistruktuurile, suudab kuidagimoodi piisavalt efektiivselt ja seeläbi ehk ka jätkusuutlikult toimida. Kord näilises segaduses oligi ilmselt see, mis Harvardi tüüpe (eesotsas Remmentiga) sellist ohtlikku "turismireisi" ettevõtma motiveeris. Järgnevad pildid ja info põhinevadki valdavalt nende endi tähelepanekutel.

Linnakude on märgatavalt kasvanud eelkõige viimase poolsajandi jooksul, mil Lagose populatsioon hakkas järsult tõusma. Linna ümbritseb kahest küljest laguun ning seetõttu pole hoonestuse ja infrastruktuuri paigutus rannikuäärne, vaid järgib pigem väljakujunenud kaubateede suundi (mis on seotud eelkõige riigi ruraalse põhjaosaga). Planeeritud alasid on vähe, kõige olulisem ehk rikaste territoorium Lagose-nimelisel saarel, mida eraldavad kõigist külgedest suured kiirteed ning kõrged seinad.

Põhimõtteliselt võib öelda, et Lagose slummilikku süsteemitust kooshoidvaks struktuuriks on hoonete kohale tõstetud maanteed. Linnaehitajad ei ole vaevunud sasipundart lahti harutama, lihtsam on tõsta transport kõrgemale, et siis seda aeg-ajalt alumise maailmaga ühendada.

Aga alumine maailm ei saabu järsku. Üleminekualade kasutamine kõikvõimalike ladustamis- ning ümbertöötlemiskohtadena tekitab maanteedel ummikuid. Harvardi tüübid nimetavad Lagost ka bottlenecked city'ks ehk pudelikaela linnaks.

Siin näiteks parandatakse mõlkis konteinereid, et need siis tagasi ringlusesse saata.

eine väga levinud maantee mahasõidualade kasutamisvõimalus on kõikvõimalike autode ja busside parandus ja ladustamine. Masinad võetakse lahti ja pannakse kokku peaaegu, et käigu pealt.

Sujuvad üleminekud ongi Lagose eripära. Kuivõrd elamispinda on vähe, siis laieneb hoonete struktuur laguuni. Linn voolab veekogu peale. Samas on Lagoses kohti, kus laguuni rannikut kasutatakse kõikvõimalike materjalide "sisseimemiseks". Näiteks Nigeeria metsadest pärit palgid, mis parvedena otse saeveskitesse hulbivad.

Lisaks maanteede süsteemile on (all)linna olulisteks ühendajateks suured turud Oshodi ja Alaba. Esimene hõlmab enda alla suuri avalikke territooriume ning laieneb isegi raudteele. Pargid ja rekreatsioon on selles linnas pigem erandiks ning asendatud turgudega, kuivõrd iga minut ja seega ka iga sent on kaalul. Alaba on liskas Oshodile ühenduses ka muu maailmaga. Sinna tuuakse kasutatud elekroonikat Jaapanist, Singapurist, Hiinast jne. Kõikides nendes riikides on hulgaliselt Alabast pärit skaute, kes tagavad pideva kaupade juurdeveo Lagosesse.

Ja muidugi on Lagose majandus suures osas illegaalne. Politsei käib moe pärast vahel putkasid rüüstamas. Aga struktuuri tekkinud augud täidetakse peagi uuesti. Lagose ülesehitus ja kontekst võimaldab linnakoel ennast lõputu arv kordi regenereerida.

Harvardi projekti on tõlgendatud kui lahendust lääne riikide metropolide üha suurenevale inimeste juurdevoolule ning tiheduse kasvamisele (ja elamistingimuste halvenemisele).

Pigem on Lagos lihtsalt hea näide huvitavast isetoimivast struktuurist, aga kuivõrd ühiskondade nõudmiste erinevused on väga suured, siis saaks näiteks New Yorgi puhul kasutada vaid mõningaid tähelepanekuid ning sedagi pigem üldistades.

Eeuw van de stad

2010-12-25T16:04:00.002+02:00

Pooljuhuslikult sattusin kord ühele toredale netileheküljele, mis osutus hollandi linnateemaliste filmide arhiiviks. Kui vaid mõistaks seda keelt, siis jääkski vahtima. Võttepaikade kaart on päris muljetavaldav. Mõned filmid on siiski õnneks ka inglisekeelsed.

Eeuw van de stad

La maison tropicale, London, Pariis, New York

2010-12-25T15:10:00.013+02:00

Aasta oli 1951, kui kolm valmisdetailidest kokkupandavat maja Aafrika poole teele saadeti, sihtpunktideks Niger (1) ning Kongo pealinn Brazzaville (2). Tegemist oli prantsuse disaineri Jean Prouvé nägemusega troopilisse kliimasse sobivast odavast nn prefab moodulmajast. Ta nimetas selle la maison tropicale'iks. Maja oli suunatud siiski pigem keskklassile, olgugi et seda presenteeriti kui uue elukvaliteedi loojat väga väikse hinnaga.

Maison tropicale'ile eelnes aastatepikkune arendustöö, kus Prouvé katsetas ka keerulisemaid põhiplaane ning erinevaid varjestusmeetodeid. Järgnevad pildid pärinevad Pompidou keskuse kataloogist, kus kogu tööprotsess on originaalsketšide ja jooniste abil ära näidatud.
Prouvé oli selline pigem tehnoesteetika mees, ta üritas kasutada standardseid ehituselemente, viljeledes samas pedantselt modernistlikku vormikeelt. Maison tropicale'i puhul tundubki kõige põnevam elegantne (või siis elegantselt esitatud) konstruktiivne ülesehitus.

Esialgu oli plaanis Prouvé disainitud mooduleid kokku panna ca 10 000 tükki. See kingitus oli Prantsusmaa üks paljudest katsetest oma iseseisvuvates kolooniates mingigi võim säilitada. Aga nagu eelpool mainitud, siis õnnestus "annetada" vaid kolm isendit ja needki on nüüdseks tagasi toodud. Hiljuti eksponeeriti ühte Londonis ja seejärel New Yorgis. Aafrikas on alles vaid majade vundamendid.

Avastasin, et mingi aafrika päritolu portugallanna, nimeks angela ferreira, tegi maison tropicale'ist isegi kunstiprojekti: pakkis mõned prouve detailid kokku ja teatas, et installatsioon tegeleb maja põneva looga ning tekitab seeläbi enda ümber uut narratiivi, suhteid ja suhtlust... bla bla bla. aga võib-olla tekitabki.

Sina punapea, saad keretäie peksa! vol 2

2010-12-25T00:52:00.019+02:00

Punapead on oma keretäied kätte saanud ja me võime jätkata. Teemaks struktuurid, faktuurid, geomeetria ja seda kõike otse taevast alla vaadates. Allikaks Harvard Design Magazine nr 31.

Foto Kaiseri-nimelisest alumiiniumi töötlemise tehasest Louisianas. Pildistamise hetkel oli tehas juba lammutamisel.
Pilt plastikute (polüetüleen ntks) tootmise protsessist, jällegi Louisianas. Üks USA keskkonnavaenulikumaid territooriume saasteainete eraldamise seisukohalt.
Ülal: Kari suplemas pisikeses tiigis. Lähedal paikneb väetiste tootmisest tekkivate ohtlike jäätmete hoidla. Toiduahel lõpeb inimesega.

All: Fosfaadi töötlemisel vabanevate jääkainete hoiustamine vees. Florida.
Ülal: Suhkrutööstuse jäätmed Louisianas. Ohtlikud ained pihustatakse õhku, et ladustamiseks jääks vähem massi.

All: Väävlihunnik Texases.
Foto Texasest, kus naftatööstusega seotud keemiatehas kõrvaldab oma jääkaineid pihustades need otse õhku.
Endise kaevanduse söemäed kaetakse mingisuguse sinise pulbriga (hydroseeding), mis paneb rohu taas kasvama.
Alumiiniumi tootmisest pärit jääkained kuivatatakse vasekarva pulbriks ning oodatakse kuni tuul kõik minema kannab.
Halvad asjad võivad vahel nii ilusad olla. Eks.

The Vice Guide to Liberia

2010-12-24T03:52:00.002+02:00

Ja kõik minu eelarvamused said täiega kinnitust. Ohtralt aafrikale iseloomulikke klišeesid: prostitutsioon, korruptsioon, karmid bossud, valge mersuga preestrid ja muidugi taff ameeriklane selle kõige keskel. Liialdus? Ilmselt, aga ainult vähesel määral. Selle riigi minevik on piisavalt armiline.

JA PÄIKE LOOJUB: Pruitt-Igoe, põmm põmm

2009-11-07T01:45:00.011+02:00

„Le Corbusier arvas, et linnas, kus 50 meetri kõrgused majad asuvad üksteisest 150–200 meetri kaugusel, säilib inimlik mastaap. Ta nimetas maja elamise masinaks, sest armastas masinat üle kõige ja võttis teda vist tõsiselt. Linnal oli üldse neli funktsiooni. Seal pidi saama elada (habiter) hügieeniliselt, päikeseliselt ja mugavalt. Seal pidi saama töötada (travailler), kusjuures töökohad ei pidanud elukohast kaugel olema. Seal pidi saama puhata ehk oma keha ja vaimu kultiveerida (cultiver l`esprit et le corps), mistõttu majade vahele tuli rajada spordiväljakuid, plaaže ja liivakaste, kus tööst väsinud inimesed saaksid ennast lõbustada ja kus nende tööjõud järgmiseks päevaks taastuks. Ja nende kolme asja – elamise, töö ja puhkuse kõrval pidi saama muidugi liikuda (circuler). Maurer oli selle teooriaga täiesti nõus”.

Kuivõrd mul on lähiajal plaanis välja tulla Põhja-Aafrika sotsiaalelamute kujunemist käsitleva (oma aastatagusest variandist ehk pisut pädevama) postitusega, siis Pruitt-Igoe lugu peaks selles kontekstis küll igati omal kohal olema. Ja et asi lõbusam/kurvem oleks, tuleb juttu ka Koyaanisqatsi filmist, milles Pruitt-Igoe omab äärmiselt olulist ja ma julgen väita, et isegi keskset rolli. Aga sellest kõigest ei kirjuta mina, vaid mul on siinkohal au esitleda selle blogi esimest külalisesinejat, kelleks on Kristo Siig. Ja kuigi Kristo soovis, et ma täiendaksin tema ettekande vormis kirjutatud mõttearendust omapoolsete lisadega, siis ma arvan, et seekord on mõistlik piirduda tsitaadi ning mõningase pildimaterjaliga. Ja nüüd siis ettekanne:

„Koyaanisqatsi“ (mida ilmselt paljud kuulajaist on näinud) on režissöör Godfrey Reggio 1982. aastal valminud dokumentaalfilm. Tema eripära seisneb selles, et film kulgeb sõnatult erinevaid loodus- ja linnavaateid pidi, mida saadab Philip Glassi loodud muusika, ja nähtust järeldused teha lastakse vaatajal enesel. Koyaanisqatsi ise tähendab Hopi indiaanlaste keeles tasakaalust väljas olevat elu. Enamasti üldistatakse, et film räägib üleilmastumise ja tehnoloogia arenguga seotud probleemidest. Tegelikult ei tahtnud autor enda sõnutsi mitte näidata seda, mis mõju on tehnoloogial inimesele, vaid et kogu inimkultuur on tänapäeval lootusetult tehnoloogiaga läbi põimunud ning meid pole selleta olemas. Kui praegu võib see tunduda üsna äralörtsitud teema, siis oma valmimisajal lõi film kõvasti laineid. Vormiliselt küljelt (dialoogi puudumine, dokumentaalsed linnavaated jne) sarnaneb ta mingil määral 20ndate linnasümfooniatega, kuigi see on ehk vähem neutraalse kõrvaltvaataja pilk nagu Walther Ruttmanni Berliini-filmis ja rohkem autori teadlik vaikiv küsimuseasetus.

Pruitt-Igoe aga oli 50ndatel USAs Missouri jõe kaldal asuvas St. Louis’es läbi viidud suurejooneline elamuehitusprojekt. II maailmasõja järel oli olukord kesklinnalähistes rajoonides muutunud õudseks. Majad olid lootusetult iganenud, valge elanikkond valgus äärelinnadesse ja kesklinna ligidusse kujunesid töö kaotanud mustade slummid, mis ähvardasid kesklinna alla neelata. Üks selline allakäinud mustade linnaosa oli DeSoto-Carr. Esialgu oli küll plaan selle asemele ehitada kahe- ja kolmekorruselised elamud avaliku pargiga, kuid 1949. aastal valitud uus ambitsioonikas linnapea Joseph Darst ja abirahasid jagav riigivõim pidasid paremaks kõrghoonestatud sotsiaalelamuid ehitada. Loodeti, et intelligentselt ja ökonoomselt planeeritud eluruumid suunavad inimesi intelligentsemalt käituma ning ehk õnnestub mustadest kas lahti saada või nad uueks keskklassiks ümber kasvatada.

(Pruitt ja Igoe:)

Idee oli esialgu nagu Corbusier märg unenägu - eluruumide kõrgusesse tõstmisega sooviti maapinda sotsiaalseks läbikäimiseks vabastada, sama eesmärk oli ka pikkadel koridoridel. Keset vanade madalate majade rajooni pandi püsti 33-st 11-korruselisest korruselamust massiivne kompleks, kokku 2870 korterit, seega oli ta üks suurimaid Ameerikas ja seda kiideti eesrindlikkuse eest. Esialgu oli see eraldatud kaheks osaks – Pruitt mustade ja Igoe noorte valgete kesklassi inimeste jaoks, aga kui USAs rassiline segregatsioon ära lõpetati, lubati ka Igoesse musti sisse, mispeale valged sealt sääred tegid.

Projekteerijatel olid tõesti õilsad ideed, aga tulemus ei olnud kindlasti nende vääriline. Korea sõjast põhjustatud raha- ja materjalinappus tingis selle, et Pruitt-Igoe majamürakatele oleks võinud põhimõtteliselt Nõukogude Liidu kvaliteedimärgi külge panna. Lukud ja ukselingid murdusid esimesel kasutamisel, üks lift ei töötanud juba avapäeval, aknaklaasid lõhkesid jne. Köögid olid erakordselt kitsad, ventilatsioon ja keskküte peaaegu ei töötanud, küll aga said koridoris mängivad lapsed lekkivatelt torudelt kõrvetada jne. Eriti huvitav kokkuhoiuvariant oli see, et liftid peatusid ainult 1., 4., 7. ja 10. korrusel.

Pikkades koridorides hakkasid kogunema kurjategijad, kogu ruum oli avalik ja rahvarohkuse tõttu täiesti anonüümne, mistõttu kadus igasugune omanikutunne ja hool. Seda kõike võimendas tõsiasi, et elanikud olid suures osas töötud mustanahalised emad suure lastekarjaga. Tegelikult oleks tulnud uushoonete rajamise kõrval mõelda ka töökohtade rajamisele ja paljule Muule.

(Sellel pildil on kõrvuti asetatud arhitekti visioon galeriikorrusest ning karm reaalsus:) Iga hoone oli põhimõtteliselt püstitõstetud vana gettokvartal, mis lõikas sisuliselt ära võimalikud põgenemisteed. Inimene jäi pikkadesse hargnematutesse koridoridesse lõksu. Majade endi vaheline ruum oli aga kõle ja ebaloomulik, mistõttu ei võetud seda omaks ja sotsiaalse läbikäimise funktsioon kukkus läbi.

Tegelikult olla esimestel aastatel seal isegi hästi elatud, mõnedel inimestel on sellest ajast häid mälestusi. Aga igal juhul ei kestnud see väga kaua. Majadekompleksi asustatus ei küündinud kunagi 100%-ni, parimatel päevadel oli see Pruittis 90% ja Igoes 60%. 60ndate aastate lõpuks oli see sisuliselt hüljatud. Samas oli kompleksi rehabiliteerimisse investeeritud 57 miljonit dollarit ja seda investeeringut ei tahetud niisama vastu taevast lasta. Ometi ei olnud siin midagi teha. Agoonia jätkus.

Pruitt-Igoest sai modernismi kriitika õpikunäide. Arhitektuuriajaloolane Charles Jencks leidis, et modernismi lõppu on võimalik lausa minuti täpsusega paika panna, sest 16. märtsil 1972 kell 15.32 lammutati esimene Pruitt-Igoe kompleksi 33 hoonest. Ülejäänud lõhati järgmise kahe aasta jooksul. Tänapäeval kasvab selle asemel lepavõsa, alles on vaid kõrghoonete juurde rajatud koolihoone.

(Klassika:)

Ma olen jätnud mainimata arhitekti nime. Tegemist oli jaapani arhitekti Minoru Yamasaki esimese tööga. Tema teine tuntud töö on WTC kaksiktornid New Yorgis. Ja ma ei ütleks, et nendega lõppkokkuvõttes paremini läks.

Uus kunstivool tänitab ikka oma eelkäija kallal. Nii peetigi Pruitt-Igoe'd esialgu modernistlike ideede läbikukkumise sümboliks, nähti selles mingisugust Paabeli torni võrdkuju tänase päeva arhitektidele, mis kannab sõnumit, et nad ei saa ega tohi jumalat mängida. Hiljem on aga paljud osundanud selle seisukoha erapoolikusele. Tõsiasju kainemalt vaagides tuleb tegelikult välja, et Pruitt-Igoe läbikukkumine oli seotud pigemõnnetute asjaolude kokkulangemisega ja eelkõige arhitektide ning linnavõimude omavahelise möödarääkimisega. On arvatud, et normaalse sissetuleku ja perestruktuuriga keskklassi inimesed oleksid selles kompleksis hästi toime tulnud, aga Corbusier ideid polnud lihtsalt võimalik kohaldada heidikute majutamiseks.

Miks siis kujutab režissöör Reggio Koyaanisqatsis Pruitt-Igoed ja selle hävingut? Üks variant on muidugi see, et tegemist on selgelt antimodernistliku sümboliga. Kohe filmi alguses lendab kaamera üle monumentaalsete loodusvaadetega Arizona kõrbe kaljuplatoode. Seda sama ookerjat koloriiti näeme kohe varsti, kui kaamera liugleb üle Pruitt-Igoe hoonetekompleksi. Esialgu rõhutab plaan kompleksi võimsust ja monumentaalsust, nagu oleks inimene jõudnud oma tehnoloogiatega Emakesele Loodusele järele ja suudab nüüd luua samasuguseid vägevaid vorme. Siis aga pöördub kaamera detailidesse ja külgvaatesse, näidates maju kogu oma inetuses ja armetuses – hüljatud ja inetud kolossid purukslöödud akendega, millest näeb läbi hoonete järgmist majaderida. Ja siis variseb see kõik mürinal kokku.

(Mõned kaadrid filmist:)
Samas võiks ju läheneda ka hoopis teisiti. Film hakkab end algusest peale vaikselt üles kerima, siis Pruitt-Igoe juures saavutab tempo oma haripunkti, ja kui see kokku kukub, algab taas rahulikum osa, mis hakkab jälle kiirenema, kuni filmi lõpus käib plahvatus – esimeses stseenis näidatud kanderakett, mis kosmodroomilt stardib, lendab vastu taevast puruks. Võib-olla tähistavad need plahvatused lihtsalt inimese lõpmatult korduvaid läbikukkumisi end ümbritseva keskkonna haiglases ratsionaliseerimises. Et me üritame mõistuslikul alusel maailma mingiks hiiglaslikuks masinavärgiks ümber kujundada ja iga kord selline utoopia kukub läbi, aga ta tuleb uues kuues tagasi, et jälle samasse auku kukkuda. Kas Pruitt-Igoe äkki ei tähista siin filmis hoopis nende pidevate läbikukkumiste jätku, mitte ainult modernismi ebaõnnestumist?

Werdmulleri Keskus, Kaplinn, LAV

2009-09-13T11:03:00.009+03:00

Kunagi ammu sattusin nägema üht dokfilmi Johannesburgist, linnast, mis on LAV-i üks kolmest pealinnast. Mäletan selgelt selle cityt, läikivast klaasist kõrghooneid ning kõledaid inimtühjasid tänavaid, kus vaid vahel harva võis märgata mõnd valdavalt mustanahalist johannesburglast kuhugi kulgemas, arvatavasti ühte neist vertikaalsetest risttahukatest, ilmselt tööle. Sünkoopidest pungil tiksumine. Siesta? Ei, sest olid ka autod, mille liikumise ühtlane rütm lõhkus sellist ehk kõige enam varavarahommikusele suurlinnale viitavat idülli. Kuhu olid siis kõik inimesed kadunud?

Johannesburg erineb teistest LAV-i suurlinnadest eelkõige just oma suure mustanahaliste populatsiooni poolest. Seega võib vabalt väita, et just viimane linn on riigi ehk ainus ehtne aafrikalik metropol, mis on küll tugevate euroopa mõjudega, ent kus kohalike mõtlemine ja harjumused paistavad linnaruumis eriti hästi silma. Johannesburgis ja selle lähiümbruses elab tervelt 7 miljonit inimest, mistõttu on see täiesti võrreldav näiteks New Yorkiga. Ainult et... need tänavad. Täielik kontrast, eks.

Kui dokk läbi sai, siis püüdsin meenutada midagi filmis öeldut. Mitte midagi ei tulnud meelde. Tänavad röövisid mu tähelepanu. Aga sinna see asi tookord ka jäi.

Üldiselt on vist nii, et kellelegi ei meeldi tiheda liiklusega tänavad, aga Aafrikas tundub selline vastasseis olevat veelgi rohkem võimendatud, kuivõrd auto kui igapäevane liiklusvahend on taamal üpris hiljutine nähtus. Aafriklased on ikka harjunud rohkem selliste medina-tüüpi või selle avaramate teisikute, Mumbai stiilis kesklinnadega, kus rahvarohked tänavad viivad paljude harudega turuplatsini. Seal valitseb selline ehtne jouagadougou meeleolu (hah), aga ka selline kahtlasem/ohtlikum jouagadougou (kurja ja vaikse intonatsiooniga) sürreaalsus. Aga see selleks.

Üks LAV-is väga tunnustatud arhitekt, nimeks Roelof Uytenbogaardt, olgugi et buuri päritolu, hindas kohalike sellist omapärast tänavakultuurilembust väga kõrgelt. Sellest inspireerituna kujundas ta Kaplinna ühe peatänava ja Claremonti-nimelise raudteejaama vahele tol ajal üpris ebatavalise põhiplaaniga kaubanduskeskuse. 1974. aastal valminud modernistlikku Werdmulleri hoonet läbis siin-seal postidele tõstetud täiesti autovaba läbikäigutee, kusjuures poed olid sellest üpris aupaklikul kaugusel, et end inimestele liigselt mitte peale suruda. Läbikäigutee erinevatest kohtades hargnesid hoone järgmiste korruste suunas mitmed vonklevad või siis täiesti sirged kaldteed, kutsudes juhuslikke möödujaid poodidesse ostlema. Uytenbogaardt lootis, et selline keerulist ruumi avastama kutsuv kontseptsioon meelitab inimesed oma vaba aega ning ehk ka raha Werdmulleri Keskusesse kulutama. Ta püüdis meelega vastanduda tol aja levinud ameerika-tüüpi nn air-conditioned-box-accessed-only–by-car kaubanduskeskustele. (Siin pildil seesamune Uytenbogaardt oma maketi kõrval poseerimas:)

(Ning mõned hoone eksterjööri ning interjööri fotod:)

Tõepoolest, kaplinlased hakkasidki uut (pool)tänavat agaralt kasutama, valida oli ju kahe kärarikka põiktänava ning Werdmullerit läbiva põneva paremale-vasakule üles-alla vonkleva käigu vahel. Poed täitusid klientidega. Kõik läks plaanipäraselt, esialgu vähemalt. Aga...

Praegu seisab (julgen väita, et) kogu Aafrika üks lahedamaid modernistliku arhitektuuri teoseid nukras eraldatuses. Põrandad on täis prahti, poed tühjad. Hoone tahetakse maha lammutada ning uus asemele ehitada. Mis juhtus?

70-ndatel kuulutati Claremont valgete piirkonnaks, 19000 mustanahalist ehk valdav osa Werdmulleri klientuurist oli sunnitud lahkuma. Apartheid möllas. Aga sellest ei räägita eriti. Teiseks oluliseks sündmuseks oli rongijaama ning keskuse eraldamine maanteega, mis sisuliselt nullis ära kogu läbikäigutee mõtte. Uytenbogaardt oli aga hoone projekteerimisel arvestanud postidele tõstetud magistraaliga (vaata skitsi). Ühe sõnaga, algne kontekstuaalne taust muutus kardinaalselt ja valgete kontingent ei võtnudki keskust omaks.
Olgugi, et maja on tõepoolest väga räämas seisus, leidub hulgaliselt inimesi, kelle meelest oleks Werdmulleri hävitamine täielik jaburus. Mina olen nedega igatahes täiesti nõus. Jah, tõepoolest, kiire kasumi mõttes oleks selle kesklinnas asuva hirmkalli krundi vabastamine mõne klaasist büroohoone jaoks väga tulus. Kuid, äkki peaks jälgima, millega tegelevad näiteks Dubai ja Abu Dhabi. Need linnad kindlustavad wow-arhitektuuriga oma tulevikku. Näide on võib-olla natuke halb, seal kerkivate hullumeelsuste üle võib lõputult vaielda, aga põhipoint oleks see, et jõuavad kätte ajad, kui nii mõnelgi inimesel jääb Kaplinn külastamata, kui see on täis tavalisi kõrghooneid ning kui seal pole Werdmullerit. Kuigi njah, Uytenbogaardti majades on selgelt äratuntavad mitmed Corbusier, Kahni (viimasega õppis ta koos Pennsylvanias) ning miks mitte ka Aalto loomingule iseloomulikud elemendid. Aga kellel poleks? Minu meelest on ta siiski suutnud luua mingi omapärase, võib-olla isegi pisut sürreaalse labürintidest ning terrassidest kubiseva maailma ja ehk läinud seetõttu pisut kaugemale kui paljud modernistid. Aafrika puhul on sellise segase põhiplaaniga hoone eksistents üpris ebatavaline ja üllatav nähtus, aga nagu näha, mitte võimatu.

Lõpetuseks ka mõned mustvalged fotod, mida üks LAV-i päritolu fotograaf Gaelen Pinnock minuga lahkelt jagas. Nautige kurve ja nurkasid:

JA PÄIKE LOOJUB: Linnaplaneerimine à la Kim&Kim, Pyongyang, Põhja-Korea

2009-07-01T13:10:00.012+03:00

See on riik, kus lastele õpetatakse koolis, et nad on sündinud paradiisi. Selle riigi iga viies meeskodanik on sõdur. Selle riigi president juhib oma rahvast hauast ning tema kinematograafiahull poeg laseb vabal ajal oma agentidel lõunanaabritelt mõne filmistaari pätsata. Selles riigis pole ametlikult ühtegi mobiiltelefoni ja kui on, siis hukatakse selle omanik koheselt (ok, nüüd on vist asi natuke leebem). Selle riigi telekanalid näitavad ainult paraade ning karaoket. Suurem osa selle riigi elanikest tõmbavad öösel oma akendele ette kardinad, et seejärel salaja Lõuna-Korea kapitalistlikke seebikaid vahtida. Selle riigi pealinn on üks süngemaid kohti maakeral. Selle nimi on Pyongyang.
Põhja-Korea on kindlasti üks põnevamaid riike maailmas, mis kipub oma süsteemis kohati uskumatusse absurdsusesse kalduma. See ebanormaalsus mõjutab ka linna kujunemist või õigem oleks vist öelda, linna hääbumist. Kuid just nimelt see asjaolu mind paelubki ning see on ka üks peamiseid põhjuseid, miks ma sellele sürrile riigile terve sissekande pühendan. Põhja-Korea on nii kättesaamatu ja varjatud, sinna ei saa lihtsalt niisama sisse marssida ja näiteks vahetult arhitektuuri tarbida. Keelatud vili on alati ahvatlevam kui see, mis on lubatud.

Pyongyangi, Põhja Korea pealinna selgeks (ja ehk ainsaks) eeliseks on selle atraktiivne asukoht Taedongi jõe meandri kallastel. Seda asjaolu on läbi ajaloo täheldanud mitmed külastajad ning Kim Il-sungki oli sellega eriti rahul, tulles pärast 1953. aastal lõppenud Korea sõda, mille tagajärjel oli linn maatasa tehtud, välja grandioosse ülesehitusprogrammiga. Õigupoolest ta ütles: “Pyongyangist peab saama kogu riigi eeskuju nii ideoloogilises, tehnilises kui ka kultuurilises plaanis, nii et see saaks välismaisetele külalistele anda täieliku pildi meie riigi arengust.” Fakt, et säilinud polnud peaaegu ühtegi ajaloolist ehitist, tähendas, et planeerimist võis alustada otsast peale ning selle tulemuseks oli laiade puiesteede ning sarnaste paneelkorterelamute süsteem. Teede üüratu laiuse põhjuseks võis olla nende kasutamine sõjaväeparaadide tarbeks ning miks mitte ka esteetilise naudingu pakkumine. Lisaks arvatakse, et teed eraldasid erinevaid elurajoone, takistades seeläbi inimeste liigset omavahelist suhtlemist ning lihtsustasid korra loomist ja kontrolli teostamist rahvastiku üle. Tavapäevadel seisavad aga teed tühjadena, arvestades, et eraautosid ning isegi jalgrattaid on Pyongyangis võrreldes näiteks Pekingiga hästi vähe. Sellele vaatamata juhivad igal suuremal ristmikul liiklust efektsetes riietes liikluskorraldajad, kellest valdav enamus on kaunid noored naisterahvad. Eelmise sajandi eelviimase kümnendi lõpus alustati täiesti uue tänava, Vabastamise (Kwangboki) tänava konstrueerimisega, mis taheti ehitada 1988. aasta olümpiamängudes (mis à propos toimusid Soulis) osalemiseks. Valmis saadi tänav aga alles 1989. aastal ning 1991. aastal alustati ehituse teise etapiga. Tegemist on Põhja Korea läbi aegade suurima ehitusprojektiga, mille pikkus ulatub 6 kilomeetri ning laius 100 meetrini. Piki tänavat püstitati 260 kõrget paneelkorterelamut, kuhu mahutati 25 000 perekonda, millest igaüks sai 80-110 ruutmeetrit elamispinda. Hiiglaslik!:1990. aastal alustatud Ühendamise (Tongili) tänava projekt on veelgi laiem, tervelt 120 meetrit, ning selle ehitamisest võttis osa 200 000 töölist ja sõdurit. Kahes ääres paikneb 290 kuni 30-korruselist kõrghoonet, milles elab 50 000 perekonda. Siin pildil selle tänava lõpuots: Veel mõned pildid Pyongyangi avaratest linnamaastikest: Paljudele ristmikele on ehitatud ülekäigusillad ja mis kõige huvitavam, inimesed tõepoolest kasutavad neid:Linnamustrid:

Et võimendada Pyongyangi ideaalsust, on linnas ainult korralikud ja puhtad inimesed. Viimase tagamisekt jagatakse elamislubasid ainult lojaalsetele ning korralike tutvustega põhjakorealastele. Linna keskpunktist umbes 8 kilomeetri raadiuses üles seatud armee kontrollpunktid ainult kinnitavad sellist karmilt pealesurutud poliitikat.

Sarnaselt linnatänavatele on Pyongyangist välja viivad magistraalid üüratute mõõtmetega. Nende ületamine võib vahel ka ohtlikuks osutuda. Nimelt parteiliikmed armastavad seal oma mersudega kihutada. Mõned pildid (inimene on kui sipelgas):Kui vaadata postituse teist pilti, siis võib märgata, et linna siluetti enim mõjutav hoone on kolmnurkse fassaadiga Ryugyongi hotell elik kummituste hotell. Sellest võib lähemalt lugeda eesti keeles siit. Aga njah, varsti saab sellest space ship hotell, mis sobiks ilmselt paremini kuhugi kuule näiteks. Mingi AÜE firma (netis liigub jutte, et tegemist võib olla ka Egiptuse firmaga: viide) on hakanud väga kehva kvaliteediga betoonile paigaldama klaasplaate. Kae nalja:

Aga kui uurida Pyongyangi satelliitfotot, siis hakkab esimesena silma muidugi maailma suurim (150 000 istekohaga) staadion (May Day Stadium), kus peetakse igal aastal suurejoonelist võimlemispidu vms. Ehitise kuju peaks meenutama mingit veel ujuvat lilleõit:

Lõpetuseks mõned märkused. Pilte tasuks vaadata suurelt ja kindlasti tuleks jälgida värvidemängu (hall ja virsikukollane, punane, hele sinakasroheline jne). Viimasel pildil liikuvad lasterühmad on Pyongyangile tegelikult vägagi iseloomulik vaatepilt. Iga monumendi või muuseumi juures on neid alati mitu suurt gruppi. Investeering tulevikku vist...

Nagu kolm tilka vett

2009-06-24T23:03:00.002+03:00

Kui keegi veel mäletab, siis on siinses blogis olnud varem juttu sellisest lahedast Uganda külast nagu seda on Rakai Village, kuhu üks mitte vähem lahe jaapani arhitekt projekteeris kärjetaolise moodustise. Kui ei tule meelde, siis siin on pilt, mis peaks mälu värskendama:
Eelmisel nädalal kuulutati välja Tallinna uue raekoja arhitektuurikonkursi võidutöö. Siin see on:
Kas pole sarnane? BIG-i võit mind muidugi ei üllatanud, eriti kui vaadata, mis tempoga tüübid viimasel ajal projekte taskusse panevad. Kuidagi kummastav on siiski mõelda, et kui silmad väga tugevasti kokku pigistada, siis võib Tallinna esinduslikumat hoonet võrrelda üha Aafrika (hahaa, ilmselt samuti esinduslikuma) külaga.

Ja lisaks eelmisele kahele, ehitavad Herzog & de Meuron New Yorgi lähistele Parrishi Kunstimuuseumi. Otsustage ise:Lõpetuseks mainiks veel, et asi polegi tegelikult sarnasuses, vaid kõige huvitavam on see, kuidas need hoonetevahelised augud erinevates kohtades ruumina töötama hakkavad. Aarikas astuvad dialoogi osapooltena üles õpetaja ja külalapsed (ümber suure ahvileivapuu), NY-s kunstnikud ja kunsti nautijad, Tallinnas, aga alati rõõmsad ametnikud ning linnaelanikud. Vaatame.

JA PÄIKE LOOJUB: Kolme Kuru hääbuvad linnad, Jangtse keskjooks, Hiina

2009-06-24T19:51:00.012+03:00

"Ja päike tõuseb ja päike loojub ning läheb tagasi oma paika, kust ta jälle tõuseb."

Eks ma teadsin tegelikult juba algusest peale, kui ma selle Aafrika projektiga tegelema hakkasin, et ma ei suuda endale seatud üpriski rangetes raamides igavesti püsida. Ma teadsin, et mingil hetkel ei suuda ma kiusatusele enam vastu panna ning nüüd ongi käes see hetk, kui ma astun sammu või paar aafrika kultuuriruumist välja. Ja selleks, et pääseda kahe blogi pidamise ebamugavusest, otsustasin ma avada uue rubriigi pealkirjaga "Ja päike loojub". Ehk siis need kolm sõna hakkavad ilutsema kõikidel uutel sissekannetel, mis ei pruugi aafrika teemaga otseselt seotud olla.

Mul on siiski üks lootus, et kaudne seos jääb ja anab minu väiksele kõrvalpõikele teatud mõtte. Nimelt, vigu tehakse igal pool, nii Aafrikas kui ka mujal maailmas. Kõik, mis sellel vaesel mandril toimub, on vaid pelgalt peegeldus, peegeldus minevikust, peegeldus olevikust ning kui meie inimkond samas tempos edasi jätkab, siis ka peegeldus tulevikust. Ma ei taha süübida liigselt põhjustesse või tagajärgedesse, ma tahan näidata vaid pildikesi hääbumisest, hävingust ja loojumisest. Sest nagu paljud on ilmselt märganud, siis just videvikuvalgus toob arhitektuuris välja nii mõndagi olulist ja kaotab seeläbi vahest ka nii mõndagi ebatähtsat.

Mis seal's ikka. Esimene lugu viib meid Hiinasse. Täpsemalt Jangtse jõe keskjooksu piirkonda.

Juba 1950-ndatel aastatel söödeti rahva suurele juhile Mao Zedongile ette suurejooneline plaan, mis nägi ette mitme suure tammi ja hüdroelektrijaama rajamist riigi veerohkeimale jõele. Mao oli ettepanekust muidugi vägagi meelitatud. Siiski juhtus nii, et Kultuurirevolutsioon, näljahäda ja paljud teised probleemid viisid olukorra suurriigis nii kaugele, et projekt pandi teadmata ajaks kalevi alla. Ei läinud kuigi palju aega mööda ning juba 80-ndate lõpus kaevasid kommarid projekti üles ning hakkasid seda suure hurraaga ellu viima.

Tänaseks päevaks on tamm valmis ning praeguse seisuga peaks Kolme Kuru hüdroelektrijaam olema suurim ning võimsaim terves maailmas. Just nimelt suurim ja võimsaim - nende kahe sõna suhtes on hiinlaste juhid olnud alati (ja on kindlasti ka praegu) kuidagi eriti tundlikud. Tõsi ta on, et Hiina üha kasvav elanikkond vajab iga päevaga aina rohkem energiat (elektrit), aga siiski, kas nii suurte ohvritega? Tammi poolt tekitatud veehoidla alla jääb (jäi) tervelt 1000 ruutkilomeetrit maad ja tervelt 13 linna. Nende linnade elanikel, keda oli 2 miljonit inimest, kästi oma majad tükk-haaval maha lammutada ning kuhugi mujale püsti panna. Lubatud raha ja toetused jäid suuremal osal muidugi kätte saamata. Juhtub.

2002. aastal olid üleujutatava ala linnad varemetes, inimesed kangutasid oma kodude küljest viimaseid telliseid. Sagedaneoli vaatepilt, kus mööda kivi- ja prügihunnikuid hulkusid väiksed lapsed, sellised pätid noh, näod musta, riided räbaldunud, kusagil kaugemal tõusis mõni suitsusammas, ilm oli sombune hall, kogu seda masendavat maastikku katmas uduloor. Ma ei tea, minu jaoks on see lihtsalt nii hiina, kuigi stereotüübid pole kunagi vist eriti head. Igatahes, just seda perioodi on suutnud edukalt kujutada üks kanada fotograaf, nimeks Edward Burtynsky. Tema leivaks on tehismaastike pildistamine ja ainuõige materjal selleks on muidugi laifilm.

Ausalt öeldes võivad Hiina juhid oma gigantomaaniale ju igasuguseid põhjendusi leida, kuid sorri, nad ei saa ometi olla nii rumalad, et teevad 13 linna maatasa ja arvavad, et see neile kuidagi halvasti kätte ei maksa. Kui miljon inimest jääb ilma majata, sissetulekuta jne, siis kuhu neil minna on? Viimane võimalus on muidugi suurlinnad: Shanghai, Peking Guangzhou jne. Rohkem inimesi tähendab vähem ruumi, vähem ruumi, aga vajadust kõrgemate majade järele. Ja nende kõrghoonete ehitamine on äärmiselt energianõudlik tegevus. Surnud ring.

Videolõigud pärinevad sellesamuse Edward Burtynsky retrospektiivist (kui seda saab nii nimetada) pealkirjaga "Manufactured landscapes". Kellele Koyaanisqatsi ja Baraka taolised filmid meeldivad, soovitan kindlasti vaadata.

Teema lõpetuseks või ehk hoopis avamiseks kaks klippi, mõtisklemaks, mida need tavalised hiinlased siis ise asjast arvavad. Sest nende kultuur ja käitumine jätavad tihti väga süreaalse mulje. Miks nad mängivad seda mängu kaasa? Äkki harjumusest. Vaevalt. Praegu jään küll vastuse võlgu.

Sina punapea, saad keretäie peksa!

2009-04-12T02:44:00.006+03:00

Struktuurid, mustrid, korrapäratud korrapärasused ja korrapärased korrapäratused. Need on igal pool, meie sees ja meie ümber. Mikromaailm ja makromaailm. Tõestuseks tutvustan siinkohal mõnd väga põnevat satpilti Aafrika pinnast. Näide sellest kui ilus ja eriskummaline võib meie Maa ikka olla.

Esimene foto kujutab Kagu-Liibüas Egiptuse piiri lähedal asuvat Al Khufrah oaasi, kus sügavatest maa-alustest kihtidest maapinnale pumbatud vett kasutatakse erinevate kultuuride niisutamiseks ning kasvatamiseks. Ringide diameetrid ulatuvad mitme kilomeetrini. Tegemist on Liibüa suurima niisutussüsteemiga. Tulevikus plaanitakse see liita pealinna Tripoli veetorustikuga, et rahuldada järjest suureneva linnaelanike populatsiooni vajadusi:
Teisel fotol on näha Valge ja Sinise Niiluse ühinemise koha lähedal paiknevaid niisutuskanalitega põlde. Mõnus roheline muster Aafrika suurimast riigist Sudaanist:
Kolmandal fotol võib näha Richat-nimelist struktuuri Lääne-Mauritaania väljadel. Arvatakse, et see kujund võib olla vulkaanilise tekkega:
Neljandal fotol on päris eriskummalise kujuga liivaluited Tuneesia kõrbes:
Nüüd need kaks fotot on päris hullud. Pildid on tehtud ühest Zimbabwes asuvast Porta-nimelisest külast enne ja pärast Murambatsvina operatsiooni (clear out the the trash vms), millega kohalik valitsus sõna otseses mõttes pühkis maa pealt terve asula ettekäändel, et majad olid rajatud illegaalselt. No shit, muidugi nad rajavad neid kartongist ja muust prügist hurtsikuid kuhu ette juhtub, kui riik omadega nii metsas on:Ja viimasel fotol on maailam üks suurimaid teemantikaevandusi, mis asub Namiibias. Riigile kuulub küll ainult 15% aktsiatest, nagu ikka Aafrikas ette juhtub. Nimeks Orapa mine:

Museum of Conflict, Tripoli, Liibüa

2009-04-11T14:05:00.005+03:00

Kui mõni tudengi poolt välja mõeldud projekt, makett vms on halb ja ei sobi, siis on arhitektuuriteaduskonnas tihti kombeks öelda, et ära tee disaini või et tahaks rohkem arhitektuuri, mitte disaini. Aga kust läheb piir arhitektuuri ja disaini vahel? Miks on erinevatest omavahel ristuvatest või paralleelsetest tahukatest koosnev maja arhitektuur ja teravate või hoopis ümarate vormidega hoone mitte? Disainikeskuse kodulehelt leian sõnale järgmise definitsiooni: "Disain on kunst luua lahendusi, tooteid ja teenuseid, mis on tulusamad, lihtsamad, huvitavamad, inimsõbralikumad, ilusamad, loodust säästvamad ja turvalisemad." Väga koomiline, sest täpselt sama eesmärk peaks olema ju ka heal arhitektuuril. Hästi, võib-olla tõesti ei tohiks arhitektuur olla toode ja võib-olla ei pea see alati olema ka inimsõbralik, kuid sellele vaatamata tundub mulle, et me kipume neid mõisteid üksteisele liiga tugevalt vastandama. Ja just see tekitab igasugust segadust. Tunnistan endale, et liialdan ja üldistan antud probleemi käsitledes päris jõhkralt, ent seda täiesti teadlikult ja kindla eesmärgiga. Nimelt, ma ei püüagi siinkohal mingit ühest lahendust või selgitust välja pakkuda, sest mul lihtsalt pole seda, ma ei tea, nii lihtne see ongi, aga tähtis oleks teemat natuke tähelepanelikumalt ja eelarvamusevabalt uurida (oma enda sisetunde järgi). Niimoodi võib disain üpris lihtsalt muutuda arhitektuuriks ja arhitektuur disainiks. Me kõik arvame midagi, aga me ei pruugi lõpuni teada.

Selline pikk sissejuhatus siis ühele jällegi Liibüasse kerkivale muuseumihoonele või õigem oleks öelda ehk muuseumitelgile. Ehitise poolläbipaistva kergest materjalist beduiinitelki meenutava katuse all hakatakse eksponeerima ning tutvustama Liibüa üpris konfliktiderohket ajalugu. Iroonilisel kombel on muuseumi projekteerijaks valitud Inglismaad esindav ning Londonis baseeruv arhitektuuribüroo Metropolitan Workshop. Aga noh, ilmselt nad lähtusid siiski mõttest, et parem inglased kui itaallased, sest teatavasti Liibüa oli pikalt Itaalia koloonia ning aastatel 1928-1932 hävitasid selle riigi sõjaväelased umbes poole beduiini elanikkonnast. 15 000-ruutmeetrise pinnaga hoone ehitamist plaanitakse alustada selle aasta septembris, pidulik avamine peaks toimuma umbes 2011. aasta lõpus.
Hoone katusel on lisaks telgi imitatsioonile ning välisele dünaamilisusele ka teatav funktsionaalne ülesanne. Poolläbipaistev materjal reguleerib päikesevalguse liikumist muuseumi siseruumi, sellega saavutatakse ka kontroll temperatuuri üle. Viimane asjaolu on aga kõrbelise kliimaga Liibüa kontekstis äärmiselt tähtis, sest suvel võib päikesepaistelise ilmaga võib temperatuur ulatuda isegi 40-50 kraadini. Muuseumi koosneb neljast tasandist. Alumine korrus, millest saab ilmselt ka kompleksi kõige popim koht, sest seal hakatakse eksponeerima igasuguseid tanke ja lennukeid, viiakse maa alla. Teisel ja kolmandal korrusel hakkavad paiknema Liibüa ajaloo arvukate ülestõusude ja revolutsioonidega seotud näitused. Viimane ehk neljas ja kõige tähtsam korrus on pühendatud lepitusele ja mälestamisele.
Ma ei ütleks, et ma selle muuseumi vormist ja sisust liigselt vaimustuses oleksin, eriti kui arvestada, et sarnast arhitektuuri kohtab aeg-ajalt siit ja sealt. Aga ma pean tunnistama, et mulle meeldib pinna voltimise idee, mis ühest küljest seab ette mingid piirid, aga teisest küljest pakub võimaluse neid piire leidlikult vältida ning lihtsast algelemendist fantaasia ja ruumilise mõtlemise abil luua midagi unikaalset, midagi väga keerulist, ent samal ajal mõistetavat ja selget. Kusjuures antud projekti juures võis kõige mõnusam olla just maketiga tegelemise protsess, selle kujuga mängimine, mille käigus oli vaja arvestada saja asjaga, nagu valgus, siseruum, temperatuur, materjal, esteetiline välimus jne jne.

varsti varsti

2009-03-30T20:38:00.004+03:00

Austatet blogi lugeja on ilmselt tähele pannud, et siin leheküljel on juba pikemat aega valitsenud vaikus. Varsti varsti peaks olukord muutuma. Huvitavat materjali, millest rääkida/kirjutada on palju, vaid aega napib, aga aega tuleb ju alati juurde...

Réunioni muuseum, St. Paul, Réunion

2009-02-18T13:18:00.002+02:00

Mis asi on Réunion? Mingi organisatsioon äkki, või mõni linn? Heh, Réunion on hoopis üks saar India ookeanis, sadu kilomeetreid Aafrika mandri idarannikust, tuhandeid kilomeetreid emamaast Prantsusmaast eemal. Ühesõnaga kaugel. Mõttetu väike saareke? No vast mitte, olgugi, et tegemist on Saaremaa suuruse maalapiga, elab seal tervelt 800 000 inimest (üle 300 inimese ruutkilomeetri kohta) ja nad kõik on EL-i kodanikud ja puha. Muide, Réunioni puhul on tegemist ka EL-i kaugeima punktiga (mis on isegi kaugemal kui Prantsuse Guajaana). Seda kõike arvestades on ehk lihtsam mõista, kuidas Himmelb(l)au co sellisesse kohta üldse sattus.

Geograafiahuvilistele olgu oeldud veel niipalju, et unustage India, Réunion on palju lahedam koht, 24 tunni jooksul on seal sadanud kõige rohkem vihma maailmas.

Prantsusmaa rahadega (mida on ca 46 miljonit eurot) rajatakse saare läänekaldal asuvasse St. Pauli linna suurejooneline muuseum+niisama-hängimise-koht. Projekti autoriteks siis juba eelpool mainitud Coop Himmelb(l)au firma arhitektid. Vormikeelelt on hoone tüüpide loomingule väga iseloomulik, nende viimase aja kõige levinum element, tornaado keerduvat struktuuri meenutav klaasiga kaetud vorm on antud ehitise puhul küll suhteliselt tagasihoidlik, ent siiski piisavalt hästi äratuntav (võrreldav näiteks tornaado kujunemise algstaadiumiga).
Klaasist katus varjab suhteliselt massiivset ja ehk pisut monumentaalset betoonkonstruktsiooni. Katuse alla on jäetud suhteliselt palju õhuruumi, mis koos hoonet läbiva treppiderägastikuga moodustab sellise mõnusalt avatud koridori, kus inimesed saavad niisama olla ja suhelda. Loodetavasti tekib sinna sama efekt, mis Snøhetta projekteeritud Oslo ooperimaja vette laskuvate kaldpindade puhulgi (Snøhetta võiks van der Rohe kinni panna, Fuksase sibularõngad on out).Muide, muuseumile pandi nimeks Kaasaja Keskus või Tänapäeva Keskus (oleneb tõlkest). Arhitektid kommenteerivad ise, et hoone peaks sümboliseerima kaasaja suhet minevikku ja tulevikku (nii poeetiline) ning tutvustama reunioonlaste (heh) kultuuri ja ajalugu. Vot.

Tripoli torn à la Himmelb(l)au, Tripoli, Liibüa

2009-02-15T22:24:00.006+02:00

Nonii, avastasin suhteliselt hiljuti Coop Himmelb(l)au kodukalt, et selle dekonstruktivistidest koosneva austria päritolu seltskonna haare on laienenud ka Aafrikasse. Sinitaevast projekteeriti lausa kolme erinevasse kohta, reaalset füüsiliselt katsutava maailma valmimist on loota tõsi küll vaid kahes paigas. Ega siis midagi, nüüd esimese projekti juurde.

Nagu pealkiri ütleb, on tegemist siis Liibüasse rajatava pilvelõhkujaga või noh... loodetavasti see ikka ehitatakse sinna, kuna esialgu on tegemist vaid võistlusprojektiga. Liibüa on teatavasti rikkalike naftavarudega muidu täiesti mõttetu kõrberiik, mille karismaatiline (nojah) president on viimasel ajal oma tagumiku musta nahaga masaažitoolilt püsti upitanud nii et vahel võib teda meedias isegi mõnede kuulsate poliitikutega äri ajamas näha. Ja kuna see tüüp teab kindlasti euroopa kohta vähemalt seda, et seal toodetakse BMW-sid (eriti selliseid, kus saab tagaistmel šampust juua ja telekat vahtida), siis mõningaid niidiotsi kokku viies pole arvatavasti mitte mingit põhjust kahelda, kes selle võistluse kinni paneb ("Need on ju need tüübid, kes BMW peakorteri projekteerisid!").

Alguses, mulle see hoone ei meeldinud, proportsioonid olid kuidagi valed, ent pärast Tripoli CBD siluetiga tutvumist muutus suhtumini risti vastupidiseks. Mingit teistsugust ("ilusamat" võib-olla nagu Dubais ja Abu Dhabis) sinna paigutada ei saagi, sest see mõjuks Tripoli pehmelt öeldes pisut ekstsentrilise arhitektuuri kõrval üpris elemendist väljas (guuglelda näiteks Ali Fatah torni).
Hoone on jaotatud kolmeks esmapilgul eraldiseisvaks osaks. Nende vahel on koonus, mis peaks toimima suhtluskoridorina/ruumina, kus kõik majaasukad, on nad siis töötajad, elanikud või külalised, omavahel läbi käia saaksid. Kahes alumises mahus hakkavad paiknema korterid ja büroopinnad, ülemisse risttahukasse mahutatakse 7-tärni hotell (uuu), sest sealt avaneb loomulikult kõige parem vaade. Arhitektide endi sõnul peab Tripoli tornist saama pealinna visuaalne au ja uhkus, meeldejääv sümbol. Lõpetuseks lisaks veel, et pildid on maketist ja see on nagu kõik ülejäänudki Himmelb(l)au tehtud mudelid väga tore ja ilus.

Edit: lisasin mõned oldskoolikad tripoli CBD-st ja sealsamas paremalpool paiknevast Ali Fatah tornmajast.

Africa at night ehk "pime kontinent"

2009-02-07T18:41:00.003+02:00

Kuna ma praegu ja lähiajal kohe üldse midagi kirjutada ei viitsi, siis piirduks ühe huvitava satpildiga. Tegemist on siis maakera pinnalaotusega ööpimeduses(valguses). Tuledest moodustub ebaühtlane võrgustik, mis jälgib enam-vähem suurlinnade paiknemist. Siililegi selge, miks Aafrikat kutsutakse selles kontekstis nö dark continentiks. Lisaks võiks tähelepanu pöörata Korea poolsaarele (Põhja-Korea ja Lõuna-Korea).

Hollandi saatkond, Addis Abeba, Etioopia

2009-01-24T02:12:00.012+02:00

Seekord alustan oma juttu Lalibela kaljukirikutest, sest just need 10. - 13. sajandil ehitatud ristiusu pühamud on Etioopia ehituskultuuri suuri mõjutajaid ning alustalasid. Tegemist on siis kaljude sisse raiutud sakraalhoonetega, mis on enamasti punase ookri värvi. Sama värvi on ka muld ja maapind. Kuulsaim kirikutest on ristikujuline ning muidugi igast küljest ning seest turistidest pungil. Kohalikud peavad kogu kompleksi 8-nda maailmaime staatuse vääriliseks. Nojah. Kui juba kohalikest juttu tuli, siis natuke folkloori ka. Lalibelas on levinud legend, et kirikud rajas imperaator Lalibela, kelle mürgitas tema enda kuri onu, et muidugi ise troonile pääseda. Lalibela lendas viuhti taevasse ja ütles jumalale, et kui viimane ta ellu äratab, siis ehitab ta vastutasuks need suurepärased kirikud. Diil sai teoks ja kuri onu oma karistuse. Hoho.Need tüübid peaksid idee poolest kirikuid valvama...Siit on näha kui kitsas ruum on kiriku ja kaljuseinte vahel (need trügijad on palverändurid):Sealsamas Lalibelas on üks põnev hotell, mis peaks idee poolest kirikutega sarnanema, nendega suhestuma või nii. Mulle tundub see pigem mingi ookripunaseks värvitud Ladina-Ameerika püramiidi edasiarenduse moodi. Nojah, natuke meenutab Pirita Spa hotelli ka.Loodetavasti aitab eelnev jutt tuua selgust, miks Hollandi saatkond Addis Abebas on just selline nagu ta on. Üldiselt on Aafrikas saatkondadega lugu nii, et need paiknevad kas mõnes koloniaalajast säilinud hoones või on ehitatud uhiuued, kuid keskpärast lääne arhitektuuri esindavad büroohooned vms. Hollandi saatkonna puhul on aga tunda respekti kohaliku kultuuri, materjalide ning maastiku vastu. Samas on tugevalt tunda ka kaasaegse hollandi arhitektuuri mõjusid, mis võib-olla isegi kipuvad domineerima. Sellegipoolest on tulemus väga mõnus.Lisaks peahoonele, kus paiknevad kantselei ning saadikute eluruumid, kuuluvad saatkonna kompleksi ka suursaadiku maja, töötajate ruumid ning väike kool. Maapind on kergelt kaldu, mistõttu osa peahoonest asub maa all ning seega justkui eendub nõlvast välja. Hooneid ümbritsevad eukalüptipuud. Uus saatkond avas uksed 2005. aastal, kogu valmimisprotsess kestis küll tervelt 8 aastat. Arhitektideks Dick van Gameren ja Bjarne Mastenbroek, kes on muide töötanud ka MVRDV-s.Katus on reljeefne, kujutades Hollandi maastikku. Vihmavesi koguneb "saarekeste" vahele ning osa sellest juhitakse maja veesüsteemi.
Aknad on rohekat värvi, et vältida siseruumide ülekuumenemist. Akende puhul leiutasid arhitektid ka spetsiaalse konstruktsiooni, nii et põhimõtteliselt saab need lahti lükata ühe lihtsa liigutusega. Klaasid jäävad maja seinte tasapinnaga paralleelseks ning kiirguse tekitatud soojus ei pääse sisse.
Mõned plaanid ja lõiked + satfoto:
Kogu kompleks pälvis Aga Khani nimelise arhitektuuriauhinna, mis omistatakse islamimaailma kaunistavate ning parandavate projektide autoritele (Hollandi saatkond asub Addis Abeba lõunaosas, kus on suur moslemikvartal). Kusjuures sama preemia sai ka Snøhetta Biblioteca Alexandrina eest. Suht tähtis asi tegelt.

Siin üks video ka, mille ma leidsin Gamereni kodukalt.

Sali saare tuletorn, Cabo Verde

2009-01-18T22:28:00.004+02:00

Daamid ja härrad, mul on au teile esitleda maailma kõige ilusamat tuletorni. Majakas asub Atlandi ookeani idaosas, Aafrika mandri rannikust ca 600 km kaugusel Sali saare lõunapoolses osas Ponta do Sino neeme tipus. Valmimisaasta 1892. Üllataval kombel on tuletorn elus, iga 15 sekundi tagant võib avamerelt näha kolme vilksatust. Mõnus. Umbes nagu Sõrve poolsaare tipp suvise päikeseloojangu ajal.

Gambia ülikool, Faraba Banta, Gambia

2009-01-18T02:21:00.003+02:00

Nagu ennist lubasin, siis nüüd tuleb juttu Snøhetta teisest aafrika projektist. Tegemist on siiski pigem planeeringuga ja millegipärast on mul väga suur kahtlus, et lõpptulemus saab mõnevõrra teise väljanägemise, kui järgnevaid pilte uurides eeldada võiks.

Aga enne võiks natuke tutvustada seda pisikest Aafrika riiki, kuhu ülikooli campus ehitatakse. Gambia territooriumil on üpris imelik kuju, mis minu meelest on isegi natuke naljakas (hoho, naeran endamisi). Aga tegelikult on selline kurioosum suht lihtsalt lahti harutatav. Gambia kui endise Briti asumaa kohta räägib legend, et riik sai piirid kuningliku Briti mereväe sõjalaeva kahurikuulide abiga - nimelt märgiti Gambia piirid maha täpselt nii, et kogu riik jääks mööda jõge üles sõitva laeva kahuritule ulatusse, et riiki sõjalaevadega Gambia jõelt kaitsta. Siin üks pilt Gambia pealinnast Banjulist, Aafrika kaardil on Gambia siluett ja poosetab Gambia president:
Ja just see president võttis endale pähe, et Gambia ülikool (University of Gambia) peab saama uue asukoha ja täiesti uued hooned. Alguses proovis ta leida head lahendust oma riigi üliõpilaste seas korraldatud võistluse käigus, ent lõpuks löödi käed hoopis kogenud ja tuntud Snøhettaga.

Ülikoolilinnaku uueks asukohaks valiti Faraba Banta küla kõrval pauknev tühermaa, kus pole praegu mittemingisugust infrastruktuuri. Nii et alustatakse tõesti nullist. Planeering näeb ette mitme teise väiksema kõrgkooli liitmist Gambia ülikooliga ning seeläbi loodetakse moodustada maailma mastaabis kaalukam institutsioon. Kaardilt on näha, et ala jaotatakse teaduskondade alusel viieks suuremaks sektoriks. Sektorite vahel on nn rohelised struktuurid, mis juhivad viide erinevasse suunda.
Kõik hooned on ovaalse kujuga ning nn sõõrikute keskel paiknevad siseõud suurte puudega, kus üliõpilased saaksid mõnusalt olla. Fassaadid on kaetud kihiliselt erinevate materjalidega ning kõige peal ilutsevad puidust plaadid.Suurest ovaalist jäävad välja spordikompleks, ühiselamud ja suur päikesepatareidega kaetud ala, mis peaks täielikult katma linnaku energiavajadused. Tasub vaadata seda videot, parem kui sada sõna.

Kusagilt lugesin, et ehitusega on juba alustatud, aga mingit visuaalset/reaalset kinnitust sellele pole. Ja nagu alguses juba mainisin, siis pole välistatud ka võimalus, et kogu asi vajub soiku, sest Snøhetta kodukat lehitsedes jäi mulje, et masterplaniga nende töö piirdubki. Jääb üle vaid loota, et Snøhetta projekti ei taba FOA Londoni olümpiaküla saatus, kus planeering jäeti üldjoontes küll samaks, kuid peastaadionile leiti uus arhitekt/arhitektuurifirma ja tulemus on pähhpähh, või noh, igav.

Bibliotheca Alexandrina, Alexandria, Egiptus

2009-01-13T20:02:00.008+02:00

Iidse ja kunagi nii võimsa Alexandria raamatukogu taaselustamise idee pärineb juba 1974. aastast, mil kohaliku ülikooli juhtkond hakkas asja aktiivselt promoma. Arhitektuurikonkursini jõuti küll alles 15 aastat hiljem, kuid vahepeal meelitati enda poolele ka UNESCO. Konkursile laekus üle poole tuhande projekti, tegemist polnud ju mingisuguse suvalise üritusega. Bibliotheca Alexandrina... njaa. Igatahes võitis üks norra arhitektuuribüroo nimega Snøhetta (eesti keeles lumemüts), mis registreeriti spets võistlusel osalemiseks. Asutajateks siis Kjetil Thorsen, Craig Dykers ja Christoph Kapeller (kusjuures norrakas oli neist vaid esimene). Päris hea algus, kui arvestada, et tegemist oli nende esimese koostööga.

Kui kedagi huvitab, siis Snøhetta on Norras asuva Dovre mäestiku kõrgeim mägi. Dovrehalleniks kutsuti ka üht väikest pubi, kus tulevased Snøhetta liikmed vabal ajal hängisid ja asju arutasid.

Tänaseks päevaks on firmast saanud üks norra arhitektuurimaastiku lipulaevu. Kusjuures projekteeritakse igale poole ja mis kõige parem, Aarikas on valmimas üks teinegi Snøhetta projekt, millest aga natuke hiljem. Ah jaa, lisaks kõigele saavad ameeriklased paari aasta pärast 11. septembri terrorirünnakule pühendatud memoriaalpargis jalutades üksteiselt silmad pärani küsida: "The norwegians did this???"Mõni targem vastab: "Yeah..." (parafraseerisin ilmselt Texasest pärit turiste Louvre'is Milose Veenust vahtimas: "The greeks did this?", "Yeah...", Kristo teab).

Aga ok, aitab lobast, nüüd hoone enda juurde. Ehitamisega alustati alles 1995. aastal, sest just selleks ajaks saadi vajalikud rahad kokku. Raamatukogu avati 2002. aastal. Kuju poolest meenutab bibliotheca ühe poolega maa alla vajuvat ringikujulist plaati. Arhitektide endi sõnul saadi inspiratsiooni horisodi taha kaduvast päikeserattast. Kuidas ka poleks, tulemus on minu meelest väga mõnus. Kogu kompleks suhestub kenasti ümritseva maastiku ja hoonestusega, olles justkui sujuv üleminek Vahemere ja Alexandria linna vahel (mere pool bassein, linna pool tõusev hoone).Interjöörid:Üks asendiplaan ja satfoto ka sekka:Katus on kaetud kolmnurksete akendega, mida horisontaalsusele läheneva asendi tõttu tuleb pidevalt hooldada. Kui ma neid pilte alguses nägin, siis tundusid need tüübid mingid mannekeenid, kuidagi liiga pisikesed olid, heh:Raamatukogu kõrval on planetaarium (suht Darth Vader ja co):Hoone kaarduv sein on tehtud kohalikust materjalist, Aswani graniidist, mille üle egiptlased on muidugi väga uhked. Seinale on graveeritud palju sõnu ja sümboleid erinevates keeltes:
Püüdsin netist leida ka erinevaid alternatiive, mis arhitektuurikonkursil osalesid. Midagi erilist kahjuks ei leidnud. Siin üks lohutusauhinna pälvinud töö siiski (autor: HumaneArchitecture):Julgen väita, et Bibliotheca Alexandrina puhul on tegemist hetke Egiptuse moodsa arhi kuulsaima teosega, arvatavasti laieneb väide ka Aafrikale. Sestap on raamatukogu ümbrus eriti suur maiuspala paljudele arendajatele ja riigile muidugi ka. Välja on tuldud näiteks selliste ettepanekutega:
Lisaks tahetakse kinnisesse lahte püstitada vee-alune muuseum (autor: Jacques Rougerie):
Siin saab vaadata muuseumist videot ka.

Shell House, Kaplinna CBD, Lõuna-Aafrika Vabariik

2008-12-29T22:20:00.005+02:00

LAV-ist rääkides, ei saa üle ega ümber riigi suhteliselt korralikust majanduslikust progressist (eriti võrreldes teiste Aafrika riikidega). See asjaolu peegeldub tugevalt ka Kaplinna siluetis. Alates 70-ndatest hakkas kujunema linna CBD ehk ärikeskus. Ehitati mitmeid postmodernistlikke pilvelõhkujaid. Viimastel aastatel on lisandunud ka hulganisti erinevaid klaaslahmakaid. Klaas on aga teadagi väga pretensioonikas materjal ning kahjuks on seda seal üpris ühekülgselt kasutatud. Raudbetoonkarkass valmis ja peegelklaaspaneelid kiiresti peale. Näeb suht odav välja, aga inimestele meeldib. Tekitab neis jõukusetunnet, lisab Aafrikas elades kindlust (ehk).

Siiski üks hoone jäi mulle silma ja enamgi veel, see on hakanud mind kummitama. Mind paelub selle lihtsus, kõrgus, väärikus, ent mingil määral ka selle algelisus, võib-olla isegi banaalsus. See oleks justkui Ernst Kesa projekteeritud Nauru torni lihtsustatud variant. Kaheksast küljest on saanud neli või vastupidi.

Shell House valmis 1976. aastal (Nauruga peaaegu samal ajal) ning oli tol ajal ka Lõuna-Aafrika kõrgeim ehitis, kõrguseks siis 119 meetrit. Korruseid on tornmajal 29 ja algselt kuulus see Shelli korporatsioonile. Paar aastat tagasi tehti hoonele facelift ja vahetus ka omanik. Nüüdsest kuulub pilvelõhkuja Atterbury Property'le ning nimi vahetati Atterbury House'iks (Nauru House'ki on vahetanud omanikku, Nauru saare valitsus oli sunnitud hoone maha müüma).

Shell House'i projekteeris Louis Karoli nimeline arhitektuuribüroo. Firma kodukat lapates olin sunnitud pettuma: Shell House'i õnnestumine tundub pelgalt juhusena. Selles suhtes ei tasu seda lehte otsima hakata. Pole vaja. Ja võib-olla polekski sellel tornmajal mingit tähtsust, kui Kesa poleks Naurut loonud...
Shell House teiste monstrumite vahelt piilumas:
Võrdluseks mõned Nauru torni pildid (asub Melbourne'is muide):

Muizenberg beach, Kaplinn, Lõuna-Aafrika Vabariik

2008-12-29T19:47:00.004+02:00

Jätkame siis värvilise arhitektuuriga. Sealsamas, Kaplinnas on lisaks Bo-Kaapile üks teine põnev koht, mille tähelepanuväärsus seisneb ehk suuresti värvilisuses. Linnaosa nimi on Muizenberg ning see asub teiselpool Laudmäge, kohas mis kunagi ammu oli rikaste eeslinn. Võrdluseks võib öelda, et see oli umbes midagi kunagise Kristiine suvemõisate piirkonna sarnast Tallinna külje all.

Siin on Kaplinna satfoto, punane ruut on CBD (central business district), roheline Muizenberg:Muizenbergis on säilinud üpris palju Edwardi-aegset arhitektuuri, kuid viimasel sajandil on koha mentaliteet kindlasti muutunud, seal ei kohta enab snoobe viktoriaanlikke tšikke ringi hängimas. Ja just Muizenbergi rannast sai alguse Lõuna-Aafrika surfikultuur ning surfaritele meeldib seal praegugi. False Bay (laht, mille ääres Muizenberg asub) kuju ja asukoht soodustab kõrgete lainete tekkimist.

Surfaritele ehitati muidugi lahedad riietuskabiinid. Põhimõtteliselt on tegemist ühe pika pika puuputkadest koosneva ehitisega (ehitistega). Arhitektuur seegi ja väga meeldejääv.
Kohalik rannamaja ka siis (suht aafrika):

Bo-Kaap, Kaplinn, Lõuna-Aafrika Vabariik

2008-12-29T01:18:00.005+02:00

Kaplinnast on kindlasti kõik midagi kuulnud. Kairo järel ehk üks tuntumaid linnu Aafrikas kui mitte kõige kuulsam. Mulle igatahes meenub Kaplinnaga seoses selline foto, kus valge laev seilab ümber Hea Lootuse neeme (mis pole vastupidiselt üldlevinud arvamusele Aafrika mandri lõunapoolseim tipp) ning taustal kõrgub kandiline Laudmägi ehk Table Mountain.

Lisaks kuulsusele on tegemist ehk ka aafrika ilusaima linnaga. Noh, muidugi leidub ka teisitiarvajaid, sest linn on aafrika kontekstis ehk pisut liiga korralik, liiga euroopalik ja seega ka liiga igav, aga eks otsustage ise:
Euroopalikkust tõestab ka Kaplinna etniline koosseis. Nimelt kui terves riigis on mustade ja valgete+värviliste vahekord 70/30 esimeste kasuks, siis Kaplinnas on olukord vastupidine. Mustadel, kes on valdavalt hariduseta maakad, pole sinna lihtsalt asja ning seetõttu sõidavad nad oma unistusi ellu viima pigem Johannesburgi. Kaplinnast on aga kujunenud endiste kolonisaatorite järeltulijate tähtsaim keskus LAV-is. Ja kusjuures need järeltulijad pole ainult nö puhtad valged (buurid), vaid ka värvilised (kohalikus kõnepruugis coloured). Ehk siis kergelt mulatid või hoopis asiaatlike tunnustega buuride, mustade ja asiaatide segu.

Mustade linnaosa on Cape Flats (või lihtsalt The Flats). See slumm kujunes apartheidi ajal ning sinna ajati kokku kõik mustanahalised linnas. Lisaks The Flatsile on Kaplinnas ka üks islamiusuliste linnaosa, nimeks Bo Kaap. See kujunes juba 17. – 18. sajandil, mil hollandlased Indoneesiast ja mujalt Lõuna-Aasiast massiliselt moslemitest orjasid sisse tõid. Ka suurem osa hoonestusest pärineb just sellest ajast.
Isegi vanad autod Bo Kaapi tänavatel suhestuvad kenasti värviliste majadega:
Ilmselt tekib paljudel küsimus, et mis selles kohas siis tegelikult nii erilist siis on. Ilusad värvilised majad ja puha, Aafrikas on ju sarnaseid kohti veelgi (näiteks Cape Verdel või Muizenbergis, mida plaanin peagi samuti tutvustada). Vastus on õhkkond. Ma pole seal ise küll käinud, aga olen täiesti veendunud, et see on midagi täiesti kirjeldamatut ja võimast. Arhitektuur, vanad autod, inimesed, tõusvad-laskuvad tänavad.

Kolmanskop (mahajäetud linn), Namiibia

2008-12-23T19:49:00.008+02:00

Kujuta ette, et sa oled Namiibias (vaata kaardilt), keset kõrbe. Sõtkud mööda tulikuumi liivaluiteid visalt edasi. Aga kuhu? Noh, kuhugi, otse edasi igatahes. Päike lõõmab. Järsku ilmuvad horisondile majad. Ei, need pole mingid nomaadikoopad, need on täiesti tavalised euroopalikud puitmajad. Aastate jooksul on liiv paljud hooned enda alla matnud. Inimesi pole, loomi pole, mitte kedagi pole. Linn on tühi ja kõle. Hoonete vahel saab rahulikult ringi jalutada, liivavallidel turnida ning lagunevat arhitektuuri nautida. Naudi:19. sajandi alguses ehitasid selle linna sinna sakslased, Namiibia on ju endine Saksa koloonia. Point on selles, et linna lähedal leiti teemanteid. Hullud sakslased sõitsidki sinna kohale, kaevandasid kalliskivisid ning koju naastes olid nad kuuldavasti nii rikkad, et said mõne äri või paar autot osta. Levivad ka sellised jutud, et teemanteid ei kaevandatud, vaid need olid juba liiva sees ning öösiti roomasid inimesed neljakäpukil majadest välja ja korjasid kuuvalgel helendavad vääriskivid kokku. Väga sürr. Pärast Esimes maailmasõda hakkasid teemantite hinnad maailmaturul langema ja linn hakkas hääbuma. Viimane inimene lahkus Kolmanskopist 1950-ndate aastate alguses. Nii see nüüd seisabki, inimtühjalt.Haigla:
Bassein ja hüppelaud:
Selline põnev fakt ka, et linnas oli väike jäätisetehas (keset kõrbe!). Jääd saadi Atlandi ookeani sügavustest pumbatud mereveest. Kõrbe all olid mingid pikad torud vms.Liiva täis vetsupott:
Mingi lüliti:
Edit: satfoto (annab hea ettekujutuse koha mõõtmetest):Tegelikult on maailmas sarnaseid kohti veelgi. Näiteks Alaskal on hulgaliselt gold rushi järgselt mahajäetud väikelinnu. Kõige sürrim koht üldse on minu meelest aga Teravmägedel asuv Pyramideni linn. Esiteks on Svalbard (e. Teravmäed) iseenesest juba väga hullus kohas (keset Põhja-Jäämerd). Teiseks see on venelaste poolt mahajäetud endine kaevandus ja linn (Svalbard kuulub aga Norrale). Seal asub siiamaani kõige põhjapoolsem Lenini büst (seda peab lihtsalt ette kujutama). Tean jah, et see pole kuidagi seotud Aafrikaga, aga pidin lihtsalt sellest kirjutama. Norrakad leidsid sealt surnud linde, ekspertiis näitas, et tegemist oli alkoholimürgitusega:)
Mida kuradit nagu selline koht üldse olemas on.

kool + orbudekodu, Mukwano küla, Rakai, Uganda

2008-12-22T17:17:00.004+02:00

Oeh jah, ega Ugandast midagi head kahjuks rääkida pole. Nälgivad lapsed, aastatepikkune võimuvõitlus ja kodusõjad, perses majandus, AIDS, ca 1,5 miljonit põgenikku... tüüpiline Aafrika? Lisaks on Uganda ümbritsetud sellistest "sõbralikest" riikidest nagu Sudaan (Darfur), Kongo DV (pidev bang-bang), Rwanda (mõni on ehk kuulnud Rwanda genotsiidist). Paljud probleemid tulenevad ka sellest, et riigipiir ei arvesta rahvaste paiknemisega ja neid on Ugandas tervelt 40. Tüübid muidugi ei salli üksteist, aga veel suurem probleem on uskude ja usunditega. Protestandid ja katoliiklased madistavad kohalike moslemitega või kui igav hakkab siis ka omavahel. Eks ta ole.

Kuid mulle tundub, et ugandalased, olgu nad siis bantud, araablased või kes iganes, on võrreldes oma teiste aafrika kaasvendadega palju töökamad ja tublimad. Ugandas leidub piisavalt inimesi, kes tahavad midagi teha või siis midagi tegema õppida. Nad on valmis endale ise koole, lastekodusid ja muid ühiskondlikke asutusi ehitama. Lisaks on Uganda esirinnas ka vabatahtlike missioonide poolest. Siinkohal tervitaks Kadrit, kes sellel sügisel sinna lapsi aitama läks. Lahe oleks kui ta seda postitust kunagi loeks... Kusjuures eestlasi on Ugandas käinud varemgi, kihvt.
Et siis nagu lootust oleks.

Aga nüüd projekti juurde. Nimelt tegemist on siis kooli ja orbudekodu hübriidiga, mis peaks juba valmis olema, kui ei ole, siis kohe-kohe saab. Projekt sai sellel aastal ka Aafrika ja Lähis-Ida kategoorias Holcim Award-i nimelise preemia. Küll teise koha, ehk hõbemedali, aga tulemus seegi. Holcim ise on mingi betoonifirma, mis toetab jätkusuutlikku ning rohelist arhitektuuri. Kindlasti tasub selle üritusega lähemalt tutvuda, seal on palju muid põnevaid projekte ka (vaata linkide alt).Projekti autor on see noor jaapani arhitekt Koji Tsutsui, kes muide on töötanud ka Tadao Ando büroos. Nüüd on tal oma arhitektuurifirma, mis resideerub Tokios ja San Franciscos.Aafrikas on suht tüüpiline, et orvud magavad tihedalt koos (loe: hunnikus) suurtes magamisruumides e. dormitooriumites. Tsutsui projekt näeb aga ette, et kaheksa väiksemat maja paigutatakse suure puu ümber. Puu all ja ümber toimub õppetegevus ning hooned on paigutatud nii, et tekivad kolmnurksed sopid, mis on kaetud katusega. Seal saavad lapsed rahulikult mängida ja intensiivse päikese eest varju pugeda (ka mustanahalised kardavad päikest). Kusjuures katus on tehtud päikesepatareidest, mis toodavad elektrit.
Aastate jooksul populatsioni arv suureneb ning juurde ehitatakse veel maju. Minu meelest on tegemist äärmiselt ilusa ning mõnusa arhitektuurse lahendusega, arvestades, et ehitamisel kasutatakse ainult kohalikku materjali pluss algkapital on vaid 30 000 USD-d.

veepaak, Malindi, Keenia

2008-12-11T00:31:00.004+02:00

Leidsin sellisest toredas raamatust nagu seda on "New Directions in African Architecture" ühe kihvti foto. Tegemist siis Watamu Beach Hoteli taga asuva metallist veepaagiga, mille on mustvalgeks võõbanud Jony Waite. Igalpool netis kirjutatakse, et ta on väga kuulus kunstnik ja puha, aga sellega asi tavaliselt piirdubki. Niiet unikaalne pilt aastast 1966.

Asmara art deco, Eritrea

2008-12-07T17:00:00.010+02:00

Peaks homseks Sova eksamiks õppima, aga kuna mul on sumeritest, Egiptusest ja muust sarnasest värgist juba nii kopp ees ja suva (sova), siis mõtlesin, et võiks vahelduseks natuke aafrika art deco'st kirjutada. Tegelikult oli mul see juba ammu plaanis, aga njah, nagu Tammis ütleb (tegelikult vaid üks kord, kui oli tundi 40 minti hiljaks jäänud): parem hilja kui mitte kunagi.

Et siis siirdume sellisesse huvitavasse riiki nagu Eritrea. Asukohta võib otsida linkide alt, Aafrika kaardilt. Muide, piraatide urgas Somaalia on sealt kiviviske kaugusel. Prantsuse ja USA sõjalaevad passivad Eritrea sadamates ning vajadusel sõidavad kiiresti Somaalia vetesse, et piraate maha nottida. Aga see selleks.

Eritrea on siis endine Itaalia koloonia, mis mängis tähtsat rolli Mussolini uue rooma impeeriumi loomise plaanis. Eritrea pealinna Asmarat hakati hellitavalt kutsuma Väikeseks Roomaks. 30-ndatel aastatel paigutati sinna palju raha ja linn ehitati täis igasugust lahedat art deco'd. Kui Itaalias pidid arhitektid viljelema väga ratsionaalset stiili, siis Asmaras lubati neil katsetada ning ehitada igasuguseid hullumeelseid hooneid (tolle aja mõistes muidugi).

Minu lemmikhoone Asmaras on hoopis futuristlike joontega. Seda kutsutakse Fiat Taglieroks. Algselt oli see mõeldud bensujaamana ning kuulus mitmeid aastaid Shelli korporatsioonile (ja kuulub ikka veel vist). Mõned aastad tagasi hoone restaureeriti ning praegu peaks see täitma monumendi funktsiooni. Tagliero projekteeris itaallane Giuseppe Pettazzi. Valmimisaasta on 1938.
Betoonhoone meenutab kujult lennukit. Torni küljes on nö tiivad, mis on valmistatud mingist tugevadatud betooni segust ning seetõttu pole neil tugitalasid. Itaalia seaduste kohaselt pidid need tiivad aga millelgi toetuma ja ehitajad toppisid sinna alla puidust postid. Kui arhitekt seda nägi, ronis ta ühe tiiva otsa ning lubas ehitajate bossi maha lasta. Lõpuks võeti toed ära ja hoone püsis. Heh, äkki peaks praeguses linnaehituses ka sama meetodit rakendama. Viru ja Sakala oleksid igatahes täiesti teistsugused.
Üks teine väiksem bensukas (samuti art deco):Lisaks Taglierole on Asmaras palju art deco stiilis kinosid. Kuulsamad neist on Cinema Impero, Cinema Roma ja Cinema Odeon. Imperos ja Romas saab praegugi filme vaadata. Mulle isiklikult meenutavad need David Lynchi Club Silenciot, buuuu.Cinema Roma interjöör ja mingid tüübid teed joomas (ma pakun, et tegemist on magusa eukalüptiteega, seda sai Tuneesias isegi proovitud, kuum jook paneb higistama ja see jahutab mõnusalt):
Isegi politseiputkad on art deco's. Need kaagid putka ees tunduvad muidugi rohkem mingid pätid, aga eks Aafrikas nii olegi, et pollaritel ja pättidel on raske vahet teha.Ah jaa... kõige coolimad asjad Asmaras on trepid. Neid võikski vahtima jääda:Veel mõned pildid Asmarast, jou:

Kariakoo Market, Dar es Salaam, Tansaania

2008-12-01T00:16:00.006+02:00

Umbes aasta tagasi sattusin puhtjuhuslikult peale ühele dokumentaalfilmile (Darwin's Nightmare oli vist), mis oli seotud Tansaaniaga. Jutt käis ühest väiksest Victoria järve kaldal asuvast linnast ning selle eluolust. Inimesed elatuvad seal põhiliselt kalapüügist (kala on väga väga suur, selline monsterkala), kuid jama seisneb selles, et suurem osa saagist läheb välismaisetele firmadele kuuluvatesse tehastesse, kus kalad puhastatakse ning transpordiks ette valmistatakse. Kes tehases rookijana tööd saab, sellel on veel hästi läinud, ülejäänud virelevad põhimõtteliselt näljas. Euroopast saabuvad suured kaubalennukid ning laadimise ajal (mis kestab mitu päeva) crew siis lõbutseb: mehed on peredest kaugel ning kasutavad võimalust, et juua ning kohalike prossidega semmida. Ühesõnaga täielik Darwini õudusunenägu... Aga see selleks.

Tansaania on üpris kiire SKT kasvuga, kuid vaesuse näitajad suurenevad. See tähendab vaid ühte: korrumpeerunud võimuladvik pistab kogu raha oma taskusse. Välismaised firmad saavad leivahinna eest oma äritegevust laiendada, kohalik eliit vastutasuks rohkem kasu vahetult kätte. Kindlasti utreerin, ent laias laastus on olukord siiski selline.

Kariakoo Market asub Dar es Salaami (suurim linn Tansaanias) keskmes. Põhiline äritegevus on koondunud just Kariakoo ümbrusesse ning seetõttu on turuhoonel väga sümboolne tähendus daressalaamlase südames (heh). Kaartidelt on näha, et hoone asukoha valimisel kaaluti mitut erinevat varianti. Esimene neist oleks ühendanud mustade kvartali India kvartaliga (seal elavad valdavalt sadamatöölistest hindud), mis oleks soodustanud kultuuridevahelist läbikäimist. Paraku valiti lõpuks ikkagi halb lahendus ning Kariakoo Market ehitati mustade linnaosa keskele.
Hoone ise on aga nutikalt projekteeritud. Kolme korrust katab lahe katus, mis lisaks visuaalsele efektile, on ka väga praktiline. Mitmetasandilisus soodustab õhu liikumist ning katuse omapärane sissepoole eenduv kuju võimaldab keldris olevatesse paakidesse vihmavett koguda.Hoone ehitati 70-ndatel ühe Tansaanias suhteliselt kuulsa arhitekti, B.J. Amuli projekti järgi. Aafrika mastaabis on tegemist väga kuulsa hoonega, mis praegu on küll suhteliselt räämas seisundis, kuid minu meelest teeb just see kogu asja põnevaks. Olen sellise hääbuva arhitektuuri fänn vist, heh.Globaliseerumine:Kariakoo Marketi ümbruses käib praegu kibe ehitamine:Kariakoost saab endale soetada tänapäeva Aafrika moodsat kunsti (tean tean, et see ei paista eriti contemporary art, aga see pidi väga pop olema). Seda nimetatakse tingatingaks:

House Little, Pringle Bay, Lõuna Aafrika Vabariik

2008-11-30T02:19:00.001+02:00

Nonii, vahepeal oli väike paus, aga õnneks on sessi hullem osa nüüdseks ilusasti läbitud ja aega blogi kallal nokitsemiseks küll ja küll. Nagu kogu ettevõtmise alguses arvata oli, siis olengi jõudnud oma järjega Lõuna Aafrika Vabariigini. See on vaieldamatult nö Musta Aafrika kõige arenenum riik ning seega üpriski soodus pinnas igasuguse kvaliteetse arhitektuuri viljelemiseks. LAV-is on väga palju erinevaid hõime, ent mustanahaliste osakaal moodustab vaid 70% kogu rahvastikust. Lisaks põlisrahvastele elab riigis palju endiste kolonisaatorite (hollandlased ja inglased) järeltulijaid, kes on omandanud uue identiteedi ja räägivad inglise, hollandi, zulu ja muudest keelte segunemisel tekkinud afrikaani keelt. Võimuladvikus passivad muidugi valdavalt valged ning ksenofoobia on siiani levinud, kuid viimastel aastatel on olukord kõvasti paranenud (suuresti tänu Nelson Mandelale). Võrdsus ja tolerantsus on kindlasti moto nind see avaldub väga ilmekalt ka arhitektuuris. Midagi erakordselt ekstsentrilist LAV-ist ei leia, küll aga palju mõnusalt rahulikku ning mingil määral austraalialikku ilus-vaade-ookeanile arhitektuuri.

Ka House Little meenutab austraalia moodsat arhitektuuri, ent seda lisaks LAV-i lõunarannikul valitsevale üldisele tendentsile ka omaniku enda soovil (elas enne Austraalias vist). Maja fassadis ning konstruktsioonis on kasutatud ohtralt terast, mistõttu paistab see ümbritseva keskkonna taustal hästi silma. Pringle Bay on nimelt rahulik kaljude ning ookeaniga ümbritsetud külake, kus erinevad vanapapid ja vanamammid oma suvepuhkust veedavad. Nojah, vahel võib seal ka nooremat kontingenti kohata, tavaliselt on need siiski mõned kuulsused või ärikad, kes rahu otsivad. Rannad on suht tuulised ning harva ülerahvastatud. Põhimõtteliselt on koha mentaliteet sarnane Viimsi või mõne muu sarnase place'iga.
Majad on valdavalt puidust või betoonist, esineb ka villasid. Seetõttu mõjubki House Little oma metalse konstruktsiooniga sealses kontekstis koleda pardipojana, aga seda heas mõttes muidugi. Maja sisustus ning välised jooned paljastavad siiski, et pardipoeg on käinud korralikul iluopil ning hakkab üha enam sarnanema "normaalse" luigega (tavalise funkvillaga). Väga kahju.
Sirvisin maja autorite, Meyeri ja Vorsteri kodukat ning kahjuks pean tunnistama, et ega nende tööde hulgas midagi väga erilist pole, pigem teevad selliseid tüüpilisi villasid. Ehk muudab see asjaolu ka House Little'i suht mõttetuks, ei tea, võib-olla ongi. Sattusin lihtsalt sellele ööpimeduses tehtud fotole ning see tundus väga mõnus. Selline rahulik maja siis.

Habitat du plus grand nombre, Casablanca, Marokko

2008-11-11T05:48:00.012+02:00

Marokko on üldiselt väga rikkaliku arhitektuuriga riik. Pean silmas eelkõige sajanditepikkust berberi ja moori mõju, mis, muide, levis ka Euroopasse, Gibraltari väina kaudu Hispaaniasse (näiteks kuulus Alhambra palee). Tähelepanu köitis, aga üks 50-ndate aastate projekt, mille autoriteks olid kaks Team-10 nimelise arhitektide rühmituse liiget: Shadrach Woods ja Georges Candilis. Esimene oli Dublinis õppinud ameeriklane ja teine Bakuus sündinud kreeklane, kes on töötanud isegi koos sellise ässaga nagu Le Corbusier. Üks kuulsamatest majadest, mille projekteerimises ta kaasa lõi, on Marseille Unité d'Habitation:Lõpuks viskas Candilisel Euroopas töötamine üle ning ta siirdus Põhja-Aafrikasse, Marokkosse, kus hakkas oma kogemusi korterelamute alal ka rakendama. Koos Woodsiga töötasid nad välja nn low-budget high density korterelamud, mille ehitamiskohaks valiti välja Casablanca, mis on Marokko suurim linn (praegu ca 3 miljonit elanikku). Põhimõtteliselt on need korterelamud põhjaaafriklaste analoog meie Mustamäele. Kuigi Mustamäe majad, või pigem see linnaosa aura,hõng, mis iganes, mulle meeldib, siis arhitektuurilises plaanis jääb see Candilise ja Woodsi projektile ikka korralikult alla.Esimesel pildil siis Candilis ja teisel Woods.
Maja ise on väga lihtne. Kõrbelise kliima tõttu on seinad valgeks võõbatud ning aknad ära peidetud. Maja põhiidee seisneb aga selle rõdudes. Nimelt igal korteril on üks rõdu, mida saab vajadusel kasutada õhulise ruumina (öösel, kui temperatuur on talutav, saab seal tšillida ja näiteks tähistaevast vahtida). Ja just rõdud takistavad päikesevalgusel siseruume soojendada. Tüüpprojekti hakati kutsuma nid d'abeille'ks ehk tõlkes mesilastareks vms.

Sarnaseid hooneid püstitati ka Oranis, Alžeerias (Camus "Katk"):
Umbes samal ajal arendasid kaks Šveitsi arhitekti hoonest välja oma projekti. Nad paigutasid rõdud nii, et hoone põhiplaan muutus diagonaalseks. (Teine foto hõõgub mõnusalt)Praegu näeb üks majavariant välja umbes selline:Moodsas arhitektuuris on mesilastare üpris palju "ahvitud". Mõned näited (kusjuures esimene siis MVRDV projekt, hoho):Järgmist pilti tuleb vaadata üles-alla liigutades, mõnus efekt tekib.

E. J. Roye Building, Monrovia, Liberia

2008-11-08T23:08:00.003+02:00

Libeeriaga on selline lugu, et minu mäletamist mööda peaks see olema ainuke Aafrika riik, mis saavutas iseseisvuse juba kusagil 19. sajandi keskpaiku. Põnev on kogu protsessi juures see, et riigi asutasid endised ameerika orjad, kes pärast ametlikku vabastamist ikkest pakkisid oma kompsud kokku, võtsid supitirinad kaenlasse ja purjetasid suure hurraaga Aafrikasse uut riiki asutama. Sellega nad muidugi ei arvestanud, et saabudes leiavad nad eest teised inimesed. Asjad läksid muidugi kohe suhteliselt karmiks, kohalikud hõimud ei tahtnud nn kolonisaatoreid, kellest on tänaseks päevaks kujunenud eliit, omaks võtta. Ja verd valatakse tänapäevani ja kuidas veel. Lihtsalt tapmisest neile ei piisa, piinamine on väga levinud pluss veel see lapssõdurite teema.

Pealinnale pandi nimeks Monrovia (ameerika president Monroe auks, tema vabastas orjad).
Praegused linnaelanikud väidavad, et kuni 90-ndate aastateni oli Monrovia väga ilus linn, teed toimisid, elekter töötas, majad olid terved. Linna külastas ka hulgaliselt turiste, keda pealusid Monrovia imeilusad rannad. Pärast hiljutisi kodusõdasid on aga olukord kardinaalselt muutunud. Linn meenutab ühte suurt slummi.

Üks naljakas (kelle jaoks naljakas...) pilt seinteta majast:Tegelikult tahtsin ma kirjutada aga hoopis E. J. Roye majast. Nime sai see Libeeria viienda presidendi järgi. Maja projekteeris üks libeerlasest arhitekt (hehee), Winston Richards, kes kutsuti ameerikasse ning palgati rahvusliku erakonna peakorterit disainima. Just nimelt ameerikasse, sest Libeeria on siiamaani väga väga sõltuv USA-st ning erinevad Libeeria poliitikaässad chillivad vabal ajal just seal. Seega asjaajamine käib tihti kohmakalt, kuid muud varianti vist pole, arvestades, et USA on tähtis investor ja kõik rahad tulevad sealt.
Winston Richards (selline näeb välja aafrika arhitekt):Maja ise on praegu suhteliselt räämas. Mõnele võib see tunduda isegi kole. Ma ei tea, võib-olla ongi, kuid miski selles ikkagi paelub. Värvid vist. Mõnus rohekas sinine ja hall, millele on moodustunud mustusest muster. Ja aknaid pole, sisustust pole, on ainult skelett, robustne ja võimas. Ma kardan, et maja algne (korras) variant mulle ei meeldikski, muudaks maja tavaliseks, mittemidagi ütlevaks. Otsisin küll algset pilti, kuid kahjuks ei leidnud. Maja ümber on olukord veelgi hullem nagu sellelt satelliidifotolt on näha:
Ma hakkasin mõtlema, et hullult lahe oleks, kui need väikesed hurtsikud maja ümbert ära koristada ja sinna džungel kasvama panna. Tekiks selline mõnus Angkor Wati efekt.

Esimene sissekanne

2008-11-08T14:49:00.002+02:00

Heh, ausalt öeldes pole blogid ja blogindus mulle kunagi meeldinud. Selline moevärk vms. Meenutab natuke Apple'i toodangu kultust. Kui näiteks ülikoolis natuke ringi jalutada, siis võib kohe kindlasti kusagil sööklas või aulas või mõnes klassis märgata mõnd säravat õuna. Iroonilisel kombel olen ka ise ipodi omanik. Sama lugu on ka blogidega. Olen ennast tihti mõnel hilisööl kellegi virtuaalsesse päevikusse ära kaotanud. Olen uudishimulik. Ja lõppude lõpuks on enda distantseerimine mingitest mainstream asjadest samamoodi mingites ringkondades cool ja in. Eks ole.

Samas pole eriti kindel, kas oma privaatse hingeelu eksponeerimine (kas siis otse või mõistujutu kaudu) on kõige õigem tegevus. Vist mitte. Sestap pole sellel blogil minuga eriti mingit seost. Kasutan blogspoti eelkõige meediumina, kuhu erinevat põnevat infot talletada. Ja nagu kiri ekraani ülemises nurgas ütleb, siis saab tegemist olema just Aafrikaga (ja selle arhitektuuriga). See teema on mind juba ca aasta aega kummitanud. Alguse sai kõik ühest inka projektist, mille valmimise käigus tutvusin lähemalt sellise põneva riigiga nagu seda on Libeeria. Üks paljudest Saheli piirkonna vaestest riikidest, mida on laastanud mitmed verised kodusõjad. Leidsin netist palju jõhkrat videomaterjali ning kuigi Aafrikas toimuv ("lollid ahvid, kes nälgivad ja ennast niisama metšeetadega maha notivad") on muutunud juba pisult klišeelikuks, siis nähtu on siiski jätnud tugeva jälje. Pole need asjad nii lihtsad midagi. Julgen väita, et üks korralik Aafrika trip (mis ei piirdu vaid Giza ja Sharm el Sheikhiga) muudaks igaühte meist. Ning kuna kõik kardavad seda muudatust, kardavad oma hubasest kestast välja hüpata, siis oma nina selle suure mandri asjadesse tavaliselt ei topita.

Aga miks arhitektuur? Muidugi kirjutan siia ka kultuurist, eluolust, poliitikast, ajaloost. Aga seda kõike lihtsalt toetamaks ja illustreerimaks Aafrika arhitektuurset poolt. Kuna ülikoolis suutsin leida vaid ühe enam-vähem normaalse (kuid seegi on väga väga pisike) raamatu Musta mandri ehituskunstist, millest oli minu uudishimu rahuldamiseks ilmselgelt väga vähe, siis tahaksingi edaspidi just siia erinevat huvitavat infot koguda.

Kui Marokko-Alžeeria-Tuneesia-liibüa-Egiptuse riba välja jätta, siis võib esitada väga intrigeeriva küsimuse: Missugune on Aafrika arhitektuur ja kas see on üldse olemas?
Järgnevaid pilte Libeeria kodusõjast vaadates, on väga raske uskuda, et sellistes tingimustes võib üldse mõni arhitekt (mõtlen just lääne maailma seisukohast lähtudes) eksisteerida.
Heh, loomulikult võib.